Kuivatamine peaks toimuma koheselt peale taimede korjamist. Seda tuleks teha varjulises, õhurohkes ja tolmuvabas kohas. Kuivatada ei tohi kohe kindlasti mitte päikesevalguse ning kunstliku valguse käes, sest need rikuvad drooge, muutes nende loomulikku värvust.

Taime loomuliku värvuse säilitamist tuleb arvestada kogu kuivatamisaja kestel.

Kogu taime kuivatamiseks võib need siduda kimpudesse ja seejärel asetada varjulisse kohta tuuletõmbusesse, nöörile.

Õied ja lehed tuleb laotada õhukese kihina kas riidest, traadist või vitsadest põhjaga raamile ning paigutada nad kuhugi sobivasse kohta, kus nad kuivamisel oleks kaitstud vihma ja niiskuse eest.

Juurikad/ juured lõigatakse enne kuivatamist põigiti läbi, vajadusel ka pikuti. Peenemad tükid võimaldavad ühtlasemat ja kiiremat kuivatamist. Seda soodustab ka kuiva droogi sage segamine, mida tavapärase kuivatamise kestel on soovitatav päevas teha paar korda.

Juurikaid, juuri, marju tuleb kuivatada kuivas kohas. Selleks on sobivad pliidi või ahju lähedus, kusjuures temperatuur peab püsima 30-40 kraadi vahel. Enne droogi lõplikku kuivamist ei ole soovitatav soojust katkestada.

Muuseas, huvitav fakt- maal on ravimtaimi hea kuivatada viljakuivatites.

Hästi kuivanud marjad ei purune ega kleepu kokku ning ei oma kõrbemise tunnuseid. Seemned aga seevastu ei vaja erilist kuivatamist. Need võib laotada laiali õhurohkesse kohta, hiljem saab need puhastada sõela abil.

Kuivanult ei ole droog enam nii tundlik välistele mõjudele ja seda võib hoida kasti, purgi või kotiga kuivas kohas (soovitav on ka lisada nimesildid).

Kuivatatud taimi ei ole soovitatav hoida üle aasta, sest siis minetavad nad oma toime ravimitena.