Mesi on mesilaste poolt taimedelt kogutud nektarist või eritistest spetsiifiliste ainete lisamisega toodetud ja kärjekannudes valminud enamasti magus toiduaine.
Mesi sisaldab rohkelt inimese organismile kasulikke aineid, sealhulgas looduslikke suhkruid mineraale, vitamiine, aminohappeid ning antioksüdante.
Vedela mee värvus varieerub läbipaistvast ja värvitust kuni merevaigukollaseni või mustjani. Mee värvus sõltub eelkõige korjetaimedest (vähem vanusest ja hoiutingimustest). Mee läbipaistvus sõltub suspenseeritud ainete (näiteks õietolmu) sisaldusest. Enamlevinud värvideks on merevaigukollase erinevad variatsioonid, vähem esineb erekollast, punakaid toone, hallikat ja rohekat mett. Kristalliseerunud mee värvus tõmbub heledamaks, kuna glükoosikristallid on valged. Läbipaistev ja peaaegu värvitu mesi muutub kristalliseerumisel piimvalgeks. Tumedamat mett kasutatakse tavaliselt tööstuses, heledam mesi suunatakse peamiselt otse jaekaubandusse.
Värske mesi sisaldab tavaliselt üle 70% suhkruid (peamiselt glükoosi ja fruktoosi) ja alla 20% vett. Nii suurt suhkrukogust ei suuda vähene veehulk normaalsetes hoiutingimustes kaua vedelana hoida. Seetõttu hakkab vees halvasti lahustuv glükoos kristalliseeruma, hästilahustuv fruktoos aga mitte. Kristalliseerumise kiirus sõltubki eelkõige hoiutemperatuurist ja glükoosi osakaalust mees. Kristalliseerumine toimub väga aeglaselt, kui mee temperatuur on üle 25 °C. Kõige intensiivsem kristalliseerumine toimub temperatuuridel 10...15 °C. Alla 10 °C suureneb mee viskoossus, mis aeglustab kristallide moodustumist ja levikut.
Aja jooksul mesi kristalliseerub ehk muutub tahkeks. Kristalliseerunud mett on soovitav üles sulatada kuni 40 °C juures. Kõrgematel temperatuuridel sulatades hävivad mitmed mees leiduvad kasulikud ained ning halveneb mee kvaliteet.
(N: Ahastusega kuulsin kord, et keegi tark inimene pidas loomulikuks lükata kristalliseerunud meega purk mikrolaineahju, sest talle meeldis vedel mesi ja "mesi tee sees on ju nii tervislik...")
Mee loodusliku kristalliseerumise kiirus sõltub mee päritolust (taimeliigist) ja võib ulatuda nädalast kuni mitme aastani. Üksikute taimeliikide mesi (nt akaatsia mesi) ei kristalliseeru kunagi. Enamus Eesti loodusest kogutud meest kristalliseerub hilissügiseks.
Laialt on levinud eksiarvamus, et kristalliseerunud kõvale meele on lisatud suhkrut või et selline mesi on halvaks läinud. Tegelikult on kristalliseerumine loomulik protsess ja ei kahjusta mee kvaliteeti.
Mesi sisaldab vett ligi 17-20%, vitamiine (B1, B2, niatsiin, B6) ja teisi fütokemikaale (ensüümid, õietolmuterad, maitse-, värvi- ja aroomained) ligi 2%, happeid 0,6%, valke 0,3 ja mineraaltoiteained (kaalium, kaltsium, magneesium, mangaan, naatrium, raud ja vask) 0,2 % ulatuses.
Mett tarbitakse kõige rohkem töötlemata – vedelana, kristalliseerununa või koos kärgedega. Mett lihtsalt süüakse, kasutatakse mitmesuguste toiduainete valmistamisel ja tarvitatakse meditsiinilise preparaadina.
Tavalise mee kõrval tarbitakse ka kärjemett, mittekristalliseeruvat kreemjat mett, lisanditega mett, kuhu on lisatud õietolmu, taruvaiku, mesilasema toitepiima jm. Osades maades tarbitakse nii vedelat, pooleldi või täielikult kristalliseerunud mett. Teistes maades eeilistavad tarbijad vaid vedelat mett.
Diabeetikud peavad mett süües alati arvestama oma igapäevase süsivesikute normiga.
Mee antibakteriaalne toime varieerub suurel määral, sõltudes koostisest ja säilitustingimustest.
Liigselt kuumutatud või otsese päikesevalguse kätte jäetud meel aga puuduvad antibakteriaalsed omadused. Seetõttu pole talvel kaubandusvõrgus müüdava ilusa ja vedela mee kasulikud omadused sugugi kindlad, sest tarbija ei tea, kuidas selline vedel mesi on saadud. Suure tõenäosusega saadakse vedel mesi liigsel kuumutamisel.
Parimad säilitustingimused mee jaoks on hermeetiliselt suletud nõus, mida hoitakse pimedas ruumis, mille õhutemperatuur on 5...10 ° C. Alla 3 °C hoidmisel mesi ei kristalliseeru, kuid soojemasse ruumi toomisel toimub suhkrustumisprotsess väga kiiresti. Negatiivsete temperatuuride tõttu lagunevad mees sisalduvad vitamiinid ja aminohapped, seetõttu pole sügavkülmutamine soovitav. Lahtiselt hoitav mesi läheb niisketes hoiutingimustes aga käärima. Mee seismisel suureneb esimese kuu jooksul mees sisalduv fruktoosi hulk, teise kuu jooksul aga sahharoosi sisaldus. Kahe aasta jooksul muutub mesi happelisemaks, lõhn nõrgeneb, maitse ja värvus aga ei muutu. Aastaid seisnud mee värvus muutub järjest tumedamaks. Üle 25° C säilitatav mesi kristalliseerub väga aeglaselt, kuid selline mesi kaotab oma aroomi juba mõne kuu möödudes.
http://et.wikipedia.org/wiki/Mesi
Mesi sisaldab rohkelt inimese organismile kasulikke aineid, sealhulgas looduslikke suhkruid mineraale, vitamiine, aminohappeid ning antioksüdante.
Vedela mee värvus varieerub läbipaistvast ja värvitust kuni merevaigukollaseni või mustjani. Mee värvus sõltub eelkõige korjetaimedest (vähem vanusest ja hoiutingimustest). Mee läbipaistvus sõltub suspenseeritud ainete (näiteks õietolmu) sisaldusest. Enamlevinud värvideks on merevaigukollase erinevad variatsioonid, vähem esineb erekollast, punakaid toone, hallikat ja rohekat mett. Kristalliseerunud mee värvus tõmbub heledamaks, kuna glükoosikristallid on valged. Läbipaistev ja peaaegu värvitu mesi muutub kristalliseerumisel piimvalgeks. Tumedamat mett kasutatakse tavaliselt tööstuses, heledam mesi suunatakse peamiselt otse jaekaubandusse.
Värske mesi sisaldab tavaliselt üle 70% suhkruid (peamiselt glükoosi ja fruktoosi) ja alla 20% vett. Nii suurt suhkrukogust ei suuda vähene veehulk normaalsetes hoiutingimustes kaua vedelana hoida. Seetõttu hakkab vees halvasti lahustuv glükoos kristalliseeruma, hästilahustuv fruktoos aga mitte. Kristalliseerumise kiirus sõltubki eelkõige hoiutemperatuurist ja glükoosi osakaalust mees. Kristalliseerumine toimub väga aeglaselt, kui mee temperatuur on üle 25 °C. Kõige intensiivsem kristalliseerumine toimub temperatuuridel 10...15 °C. Alla 10 °C suureneb mee viskoossus, mis aeglustab kristallide moodustumist ja levikut.
Aja jooksul mesi kristalliseerub ehk muutub tahkeks. Kristalliseerunud mett on soovitav üles sulatada kuni 40 °C juures. Kõrgematel temperatuuridel sulatades hävivad mitmed mees leiduvad kasulikud ained ning halveneb mee kvaliteet.
(N: Ahastusega kuulsin kord, et keegi tark inimene pidas loomulikuks lükata kristalliseerunud meega purk mikrolaineahju, sest talle meeldis vedel mesi ja "mesi tee sees on ju nii tervislik...")
Mee loodusliku kristalliseerumise kiirus sõltub mee päritolust (taimeliigist) ja võib ulatuda nädalast kuni mitme aastani. Üksikute taimeliikide mesi (nt akaatsia mesi) ei kristalliseeru kunagi. Enamus Eesti loodusest kogutud meest kristalliseerub hilissügiseks.
Laialt on levinud eksiarvamus, et kristalliseerunud kõvale meele on lisatud suhkrut või et selline mesi on halvaks läinud. Tegelikult on kristalliseerumine loomulik protsess ja ei kahjusta mee kvaliteeti.
Mesi sisaldab vett ligi 17-20%, vitamiine (B1, B2, niatsiin, B6) ja teisi fütokemikaale (ensüümid, õietolmuterad, maitse-, värvi- ja aroomained) ligi 2%, happeid 0,6%, valke 0,3 ja mineraaltoiteained (kaalium, kaltsium, magneesium, mangaan, naatrium, raud ja vask) 0,2 % ulatuses.
Mett tarbitakse kõige rohkem töötlemata – vedelana, kristalliseerununa või koos kärgedega. Mett lihtsalt süüakse, kasutatakse mitmesuguste toiduainete valmistamisel ja tarvitatakse meditsiinilise preparaadina.
Tavalise mee kõrval tarbitakse ka kärjemett, mittekristalliseeruvat kreemjat mett, lisanditega mett, kuhu on lisatud õietolmu, taruvaiku, mesilasema toitepiima jm. Osades maades tarbitakse nii vedelat, pooleldi või täielikult kristalliseerunud mett. Teistes maades eeilistavad tarbijad vaid vedelat mett.
Diabeetikud peavad mett süües alati arvestama oma igapäevase süsivesikute normiga.
Mee antibakteriaalne toime varieerub suurel määral, sõltudes koostisest ja säilitustingimustest.
Liigselt kuumutatud või otsese päikesevalguse kätte jäetud meel aga puuduvad antibakteriaalsed omadused. Seetõttu pole talvel kaubandusvõrgus müüdava ilusa ja vedela mee kasulikud omadused sugugi kindlad, sest tarbija ei tea, kuidas selline vedel mesi on saadud. Suure tõenäosusega saadakse vedel mesi liigsel kuumutamisel.
Parimad säilitustingimused mee jaoks on hermeetiliselt suletud nõus, mida hoitakse pimedas ruumis, mille õhutemperatuur on 5...10 ° C. Alla 3 °C hoidmisel mesi ei kristalliseeru, kuid soojemasse ruumi toomisel toimub suhkrustumisprotsess väga kiiresti. Negatiivsete temperatuuride tõttu lagunevad mees sisalduvad vitamiinid ja aminohapped, seetõttu pole sügavkülmutamine soovitav. Lahtiselt hoitav mesi läheb niisketes hoiutingimustes aga käärima. Mee seismisel suureneb esimese kuu jooksul mees sisalduv fruktoosi hulk, teise kuu jooksul aga sahharoosi sisaldus. Kahe aasta jooksul muutub mesi happelisemaks, lõhn nõrgeneb, maitse ja värvus aga ei muutu. Aastaid seisnud mee värvus muutub järjest tumedamaks. Üle 25° C säilitatav mesi kristalliseerub väga aeglaselt, kuid selline mesi kaotab oma aroomi juba mõne kuu möödudes.
http://et.wikipedia.org/wiki/Mesi
