Liina Lood
„Olen lihtsalt Liina“
Liina koduväraval on hoiatav silt „Võõras ära tule“, kuid pärast oma suure koera taha aeda viimist, tuleb ta naeratades värava juurde ja juhatab mu maja eeskotta. „Ma lähen lasen koera uuesti lahti, ära ehmata kui ta vastu ust hüppab.“ Ta ei tea veel, miks ma siin olen ja ma ütlen talle seda alles hiljem. Meie toimetusega võttis ühendust Liina vend ja rääkis tema erilistest annetest, kuid kuna ta ise on veel veidi tagasihoidlik, leppisime ta vennaga kokku, et lähen esialgu tema juurde kui klient oma isikliku murega.
Tuppa astudes tervitavad mind soojad pruuni toonid. Avara elutoa seinad on tumedast palgist ja köögis on seinal antiikses stiilis telefon, mis läheb kokku kogu ülejäänud kujundusega. Ma oleksin oodanud, et tema kodus on altar, kristallkuul või vähemalt unenöopüüdja, midagigi, mis ütleks, et see on nõia kodu, aga ei. Kõik on lihtne, hubane ja soe nagu ka Liina ise. Ta juhatab mind avatud köögis oleva suure ümara laua juurde, palub mul istuda ja küsib, kas soovin teed või kohvi, asudes ise toimetama. Liinal on musta värvi juuksed ja heledad silmad, mis näeks justkui kõigest läbi. Temaga kohtumist kokku leppides rääkisin, et tahan küsida oma mõned aastad tagasi surnud isa kohta. Tahtsin tulla tema juurde millegiga, mis poleks päris välja mõeldud, sest seda oleks tal võimatu tunnetada. Mõtlen pidevalt, et mis siis kui ta loeb välja, miks ma veel siin olen ja samas surun seda mõtet alla – seni kui mina sellele ei keskendu, ei näe seda ka tema.
Mulle teed tehes sõnab Liina äkki „Muide, su isa oli siin juba enne kui sina jõudsid.“ Ta kirjeldas, et oli tundnud mu isa juba paarkümmend minutit enne meie kokku lepitud aega ja palus tal oodata. Lõpuks istub ta laua äärde minu vastu ja seanss algab. Kõik, mida Liina räägib tabab täpselt, nagu haamer naela pihta ja ühel hetkel ma tundsin füüsiliselt oma isa kallistust. Liina Sfinksi tõugu kass tiirutab kogu seansi aja mu ümber ja aeg ajalt hüppab mulle sülle. Lõpuks sätib kiisu end mu paremale õlale istuma ja Liina sõnab, et midagi sellist ei ole kunagi varem mitte kellegi puhul toimunud. Kõik lõppeb mu isa hinge ära saatmisega ja sellele järgneb selline vaikus, mida ma enne pole kuulnud. Liina teeb mulle kohvi ja me arutame veel kõike, mis toimus.
Ma tunnen, et nüüd on õige aeg tõega lagedale tulla ja mõtlen samas, et ta kas on nüüd nõus või viskab mu lihtsalt välja. Lõpuks tunnistan, et olen ajakirjanik ja tahaksin temast lugu teha. Hetkeks on Liina täiesti vait ja vaatab mulle ainiti otsa. Ma mõtlen uuesti, et kas ta viskab mu välja või nõustub. Hiljem rääkis Liina, et oli enda arvates sel hetkel valjult „ei“ öelnud, kuid tegelikult ta seda ei teinud, ainult vaikis. Lõpuks hakkab ta vaieldes ja samas nõustudes endast rääkima. Me arutame, mida ta endast rääkida tahab ja lubab. Kui ma lõpuks küsin Liinalt, et kes ta siis on, kas nõid, šamaan, meedium või midagi muud, vastab ta mulle peaaegu üllatunud häälel „Aga ma ei olegi ükski neist, ma olen Liina, lihtsalt Liina ja see ma olengi!“ Mõtlen veidi, kui nii siis nii, tema lugu, tema otsus. Me vestlesime Liinaga õhtuni ja lõpuks, kui ta oli esimesest ehmatusest üle saanud, leppisime kokku, et lõpliku intervjuu annab ta telefonis mõni päev hiljem kui on asju veidi läbi mõelnud ja nii see ka oli. Ka telefonis rääkisime me tunde, sest teemad hüppasid kiirelt uutele radadele ja me oleksime tõenäoliselt võinud veel sama kaua jätkata.
Koputusi kuulsin juba väga noorelt
Liina ei liigita ennast ei ravitsejaks, nõiaks ega meediumiks. „Olen lihtsalt tundlik ehk sensitiivne teatud asjade suhtes.“ Ta kirjeldab, et näeb vaimusilmas pilte, sümboleid ja tajub erinevaid füüsilisi aistinguid. Puhastamisel ja informatsiooni lugemisel kasutab vahel tunde järgi lisaks erinevaid vahendeid. „Ma teen seda ja teist, nii nagu ette tuleb ja nii nagu ma tunnen, et on õige.“ Ta ütleb, et hakkas vaimset maailma tajuma juba väga noores eas ja mõtles, kes nad on, mis nad on, miks nad on ja kuidas neid aidata saab? „Inimene saab end tihti ka ise palju aidata, kuid need hinged, kes siin lõksus on, nemad on siin kinni ja nemad ennast aidata ei saa.“ Lisaks hingedega suhtlemisele teeb Liina ka väga palju muid asju, kuid tunnistab, et nende abistamine on talle kuidagi kõige südamelähedasem.
Koputusi aknal kuulis Liina juba väga noorelt ja sama oli ka vaimolendite tajumisega. Ta kirjeldab kuidas nad ühel talvel kogu perega ühe sellise kogemuse said. Tegemist oli tema vanaema sünni- või surma-aastapäevaga, kuid nad otsustasid, et sellel päeval surnuaeda ei lähe, vaid lähevad järgmisel päeval. Õhtul kui oli magama mineku aeg, kõigil omad tegevused, kuulsid kõik äkki õues maja ümber samme. Need käisid ümber maja ja peatusid hetkeks iga akna juures, oli selgelt kuulda see lumel kõndimise kriuksuv hääl, aga tuppa ei tulnud keegi. Õue vaatama nad ei läinud, aga oli olnud selline ärevus. Hommikul kui ema oli õues ära käinud, ütles ta, et aga jalajälgi ei olnud. Sel ööl ei olnud ka tuisku ega tormi, et jäljed oleks võinud lumme mattuda, neid lihtsalt ei olnud. „Arvasime, et küllap see vanaema oli, kes meid vaatamas käis.“
Siis meenub Liinale, et üks kord oli veel enne seda olnud, jõulu ajal, kui terve pere oli teleka ees. „Tol ajal kanaleid eriti palju ei olnud ja seda ühte neist me vaatasime, kus tuli mingi jumalateenistuse või kiriklik saade.“ Ühel hetkel oli telekas öeldud „Nüüd tulevad hinged,“ ja samal hetkel käis teises toas pauk. Kõik olid väga ehmunud. Lõpuks oli vanaisa püsti tõusnud ja vaatama läinud, mis seal juhtus. Teises toas olid ühe vana kapi uksed, mis tegelikult käisid väga raskelt, lahti ja keskel põrandat oli vanaisa roheline kampsun maas. „Mina arvan, et ka see oli minu vanaema.“
Liina meenutab, et umbes 10-aastasena oli tal vahel lubatud üksi koju jääda kui vanemad maale läksid ja neile alles järgmisel päeval järgi minna. Seda võimalust kasutas ta alati ära ja kutsus sõbrannad endale külla. Koos tegid nad erinevaid rituaale küünaldega ja kutsusid vaime välja. „Täitsa totud, ma tagant järgi mõtlen,“ muigab ta. Liina mäletab, et midagi nad olid tajunud, selle peale kiljunud ja kartnud, aga põnev oli ikka.
Sellesse samasse aega või veidi hiljem jäi ka see kui üks Venemaalt pärit naine tahtis hirmsasti tema vanaisa endale meheks ja temaga Venemaale ära minna. Tema oli kaardimoor ja kuigi Liina muidu vene keelt ei oska, siis kui see naine talle kaartidest rääkis, sai ta kõigest aru. „Sellest ajast ma panin kaarte, igale kaartile mõtlesin ise tähenduse ja siis muidugi kutsusin jälle sõbrannad kokku, et tulge ma ennustan teile.“ Palju seal tõtt oli, ei oska Liina tagant järgi öelda, kuid taas oli tal tegevus ja ikka kiskus teda sinna teist moodi asjade poole. Liina emal olid kapis igasugused väljalõiked ning kirjutatud paberid käejoonte ja muude asjade kohta. „Praegu mul neid materjale enam kahjuks alles ei ole,“ sõnab ta nukralt. Ta ei mäleta, kuhu või kellele need said, igal juhul tagasi ta neid ei ole saanud. Neid hoolega lugenud, tuli tal mõte hakata käte pealt ennustama. Taas kutsus ta sõbrannad kokku, see oli jälle midagi uut.
„Lisaks keerutasime me emaga kahekesi taldrikut, temalt ma seda õppisin ja jälle ma kutsusin kõik oma sõbrannad kokku.“ Sõbrannadega ei tulnud neil sellest eriti midagi välja, valede jada, kuigi taldrik tõesti teatud hetkedel liikus. Emaga koos oli aga hoopis teine asi. Liina meenutab õhtut kui nad hirmsa lumetormiga maal olid olnud. „Saime sõnumi, et kui me kohe minema ei hakka, jääme lumevangi ja ema ütles mulle, et no nüüd peame kiirustama.“ Liina isa sellesse ei uskunud ja vaidles vastu, et aega on küll. Lõpuks oli ema sõna siiski peale jäänud ja minema hakates oli juba esimesest kurvist läbi saamisega raskusi. Isegi veidi hiljem sõitma hakates oleks juba liiga hilja olnud. Koos emaga oli Liina päris tihti taldrikut keerutanud, kuid kinnitab, et see on tegelikult väga ohtlik tegevus. „Kui sa ei tea, mida sa teed, kuidas ära saata neid olendeid, võib sellest palju pahandust tulla ja seda ei tasu lihtsalt niisama teha.“ Ta räägib, et see on kõige konkreetsem vaimudega suhtlemise viise, aga tuleb meeles pidada, et neil seal teisel pool on ikkagi omad tegevused ja neid ei tasu ka niisama torkida.
Ma pean õppima
Liina hääl läheb raskeks kui ta oma emast räägib. Tema ema suri pärast pikalt haige olemist. „Tal hakkas vahepeal parem, mu vend tegi talle ühe nõia õpetusel raviteed.“ Kord kui emal oli olnud nii halb, et ta intensiivravi palatisse viidi, otsisid nad vennaga mööda Tallinna linna kirikut, kus ema jaoks küünalt süüdata. Aeg oli hiline ja kirikud suletud, seega helistasid nad läbi kõik, kes vähegi nende emast hoolisid ja leppisid kokku, et kõik süütavad õhtul samal ajal küünlad ja paluvad nende ema eest. „Mina kasutasin tavalist teeküünalt ja see jäi ööseks põlema.“ Teada on, et teeküünlad peaksid põlema vaid paar tundi, kuid hommikul 8-9 ajal kui kõik ärkasid nägid nad, kuidas küünal veel põleb ja veidi hiljem see kustus nende silme all. Ei läinud kaua aega kui pärast seda tuli teade, et ema elab ja on viidud tagasi tavalisse palatisse. Peale ema surma oli Liinal meeletu valu ja abituse tunne „Ma mõtlesin, et me oleksime varem võinud pöörduda juba ravitsejate poole ja ehk oleks see aidanud.“ See oli see hetk, kus ta otsus, et lisaks kõigele, mida ta juba loeb, ta peab ta hakkama õppima neid asju.
Tõsisemalt õppima suunas Liinat veel üks sõnum teistpoolsusest. Tema sõber, sugulase mees, oli väga toetav ja innustav. Liina pidi minema Silvat õppima ja lubas temaga sellest hiljem rääkida, kuna ta oli ka sellest huvitatud ja lugenud palju selle kohaseid raamatuid. Silvat õppima ta jõudis, kuid sõbraga ta sellest rääkida ei jõudnud, kuna sõber sai äkki õnnetult surma. „Sugulane kutsus mind külla endale toeks ja loomulikult ma läksin.“ Liina kirjeldab kuidas ta istus sugulasega köögis laua ääres ja rääkis oma õpingutest kui üks hetk äkki kustus lamp köögilaua kohal ära. Naised olid alguses mõlemad ehmunud ega osanud midagi öelda, kuid lõpuks otsustasid proovida, kas teistes ruumides tuled põlevad või kadus vool kogu majast. Teistes tubades lambid töötasid, seega pidi lambi pirn olema läbi põlenud. Tegemist oli remondi järgus ruumiga ja lambiks oli lihtsalt juhtme otsas pirn laest rippumas, Liina käskis sugulasel tule lülitit vajutada, et vool välja saada ja ohutult pirn ära vahetada. Kohe kui sugulane lülitit puutus, läks lamp põlema. Taas olid naised ehmunud ja otsustasid lõpuks ühes voodis magada.
„Öösel ärkasin ma äkki üles, kuulsin, et üleval läks keegi wc'sse.“ Liina arvas, et sugulase poeg läks pissile ja mõtles veel, et miks ta küll tuld põlema ei pannud, aga eks omas kodus on nii harjunud käima, et enam ei pea panema. Siis olnud tükk aega vaikus ja tulid sammud alla, aga ikka tuld põlema ei pandud. Liina mõtles, et laps võib olla muretseb või midagi, aga millegi pärast ta kogu selle kogemuse ajal ei suutnud ei voodist tõusta ega sugulast üles ajada, kuigi liigutada sai. Kuuldes, et sammud lähevad kööki ja külmkapi uks avanes, sai ta aru, et laps see küll ei ole. „Hirm tuli peale, tõmbasin teki üle pea, kartsin hirmsasti näha, aga kuulasin edasi, valikut ju polnud.“ Edasi pandi külmkapi uks kinni ja keegi istus köögi laua taha toolile. Liina kirjeldab, et selgelt oli kuulda puidust tooli nagin. Veidi hiljem liikusid sammud tema hirmuks justkui tema suunas, kuid läksid hoopis keldrisse. „Värisesin seal teki all, mõtlesin, mis nüüd küll saab, vaatama ka ei julgenud minna.“ Oma hirmust sai Liina võitu siis kui ta sugulane sel hetkel norskama hakkas. Ta puges sugulasele hästi lähedale ja keskendus tema norskamisele, et ennast rahustada ja rohkem mitte midagi kuulda.
Hommikul ärkas Liina sugulase hüüdmise peale, mõtles veidi ja palus siis sugulasel külmkapi ust liigutada ja sinna toolile istuda, millest sugulane kohe aru sai, et midagi on valesti. „Ta vastas mulle selle peale, et ta oli hommikul keldris käinud ja saun oli soe.“ Sauna polnud keegi mitu päeva kütnud. Tegevus, mida Liina kuulis, oli selle sõbra igaöine ring – üleval pissil käia, köögis külmkapi kallal ja laua ääres üks suits, lõpuks keldrisse katelt kontrollima, ta jätkas oma tegevust ka pärast meie ilmast lahkumist. Samal päeval läks see sama tooli jalg eriti kummalisel moel katki, ülevalt alla pooleks. Veel pikalt streikis garaaži pult ja seal sees olev auto. „Ma arvan, et tolle öö jalutuskäik oligi mõeldud ainult minu kõrvadele ja mulle märguandeks, et vaata, mida ma suudan teistpoolsusest teha, õpi ja arenda ennast, see teine maailm on olemas.“
Pärast Silva meetodit õppis Liina alguses ka Reikit – midagi, mida õpivad enamus sellel alal. Umbes sellesse perioodi jäi see kui ta äkki väga haigeks jäi. Arstid ei osanud teda aidata ja lõpuks pöördus ta oma Reiki meistri poole. „Ta isegi ei teinud minuga midagi muud kui et me lihtsalt rääkisime poolteist tundi, siis ma sain aru, et mõned asjad on tegelikult väga lihtsad.“ Liina taipas sel hetkel, et need asjad toimivad ja taipas ka seda, et uskumine on väga oluline osa selles teemas. Siis jäi ta uuesti haigeks, vend oli see, kes talle ütles, et ta põeb oma ema haigusi. „Minuni jõudis teadmine, et minu ema on minuga.“ Liina oli taas leinas ja ei suutnud emal minna lasta. Appi tuli talle üks tema tuttav, kes pakkus, et teeb ise ära saatmise. Terve seansi aja Liina nuttis, kuni lõpuks käis nagu mingi klõps ja kõik oli rahulik, ka tema ise. See tuttav ei näinud asju meditatsiooni ajal, vaid märke ja Liina ema oli talle saatnud ühe märgi, mida nad kumbki ei osanud seletada. Kuna kumbki ei teadnud, mida see tähendab, jäi see esialgu kõrvale.
Liina elus tuli sellel teemal paus. Jäänud last ootama, jättis ta kõik mõneks ajaks kõrvale. „Mul ei olnudki energiat millegi muuga tegeleda üldse.“ Kui laps oli umbes 3-aastane, ärkas ta ühel ööl selle mõtte ja peaaegu lämmatava tundega, et ta peab ju edasi õppima. Ta otsis kõiki võimalusi, kuid igal pool löödi tal uksi nina all kinni ja telefone hargile. Talle öeldi, et ta pole valmis ja tal pole vundamenti. Ka internetist leitud meediumi koolitusele registreerimisega jäi ta vaid natukene hiljaks ja ei saanud ka sinna. „Ma nutsin ja ulgusin, sest keegi mind ei tahtnud, keegi mind ei aidanud, samas mind peaaegu lämmatas see tunne, et ma pean ju edasi õppima.“ Lõpuks avanes Liinal võimalus minna spiritualistliku preestri ja vaimse tervendaja, Andre Kirsebomi, koolitusele. Pärast selle läbimist otsis ta veel koolitusi ja keegi soovitas talle üht artiklit mingis ajakirjas, kus räägiti Teresa Mängelist. „Ma ostsin selle ajakirja ja näitasin seda ka tuttavale, kes oli saanud minu emalt märgi ja äkki ta ütles, et see kaelakee Teresa kaelas ju ongi see märk.“ Liina usub, et tema ema andis talle märku, et ta peab Teresa juurde õppima minema, mida ta ka tegi.
Iga algus on raske, nii oli ka Liinal Teresa juures alguses raske. „Umbes pool aastat ma ehitasin ennast üles, seda vundamenti ja punkti, millest edasi minna.“ Selle ajaga kogus Liina mõned kogemused, mis andsid talle enesekindlust ja teadmise, et temas siiski on midagi. See andis hoogu juurde ja ta võttis kursuse meediumluse alal Fredrik Haglundi käe all. Sellest alates ongi tema ellu tulnud järjest rohkem igasugu erinevaid kummalisi müstilisi lugusid. Samal ajal tundus talle, et keegi teispoolsusest annab talle une ajal juhendust, mida ta peab tegema ja et tal on võimalik ka nende käest juhendust küsida. „Tundub, et neil on minuga omad plaanid minuga, sest vahel kui tunnen, et mulle aitab sellest ja ma ei taha sellega enam tegeleda, annab vaime maailm mulle kohe märku väga veidral kombel ja ma tunnen siis, et ma pean jätkama oma teekonda.“ Liina kinnitab, et kuhugi maale jõudmiseks on vaja harjutada, õppida ja mida rohkem ta end arendab, seda rohkem ta tunneb kui kaugele ta saab veel minna. Praeguseks on tal läbitud mitmed suuremad-väiksemad koolitused vaimsetel teemadel ja nende hulgas on ta Teresa käe all läbinud kõik kuus arenguastet ja saanud sertifitseeritud diplom Moskva Rahvusvahelisest Selgeltnägemise ja Energiateraapia Akadeemiast.
Tegemist ei ole täppisteadusega
Inimesed tulevad jõuavad Liina juurde erinevate muredega. „Tihti ma palun neil minna lasta kõigil ootustel ja lootustel, sest tegemist ei ole täppisteadusega, kus on probleem-reaktsioon-lahendus.“ Ta manitseb, et iga seanss on erinev ja soovitud tulemuse saamine või mitte saamine sõltub väga paljudest erinevatest asjadest. Liina selgitab, et näiteks kui vaim tahab suhelda, siis ta suhtleb ja kui ta ei taha suhelda, siis ta ei suhtle. Tihti otsitakse taga kadunud inimesi ja pöördutakse sensitiivide poole, aga kui see vaimolend ise ei taha, et tema keha leitaks, siis need sensitiivid ei näegi ja mitte midagi ei olegi teha. Ka vaimud valivad, kas nad tahavad, mis nad tahavad, isegi kellega nad üldse suhtlevad ja see kõik ei olegi ainult meie võimuses. „Kui vaim keeldub suhtlemast kliendiga või üldse minuga, siis ei olegi midagi teha ja minu töö on lõppenud.“ Samas muigab ta, et on neid, kes ainult jutustavad.
Ametilt on Liina maaler, tehes kuskil kellegi juures oma tööd, juhtub vahel, et vaimud tulevad tema juurde, räägivad talle pikalt laialt oma loo, aga ta ei tunnegi neid inimesi, kellele ta peaks nende loo ära rääkima või midagi ütlema. Nad ei ole seotud ei selle kohaga ega omanikega, nad lihtsalt tulevad Liina juurde. „Ma olen tihti neile öelnud, et kui nad tahavad kellelegi midagi edasi öelda, saatku see inimene minu juurde, see on nende võimuses.“ Paaril korral on tema juurde tulnud ka loomade hinged, kes rääkisid talle loo, mida ka peremees kinnitas. Kord ühes majas oli ta tundnud tööd tehes vaimu lähedust ja proovis pildistada. Akna peale jäi koera nägu ja hiljem tuli välja, et omanikul oligi olnud väga armastatud koer, kes oli äkki õnnetult surnud. Kutsa tahtis märku anda, et ta on täiesti koha peal olemas ja valvab endiselt oma perekonda.
Veidi tõrksamalt räägib Liina tervendamisest ja kinnitab, et see on selline teema, mis väga paljus oleneb inimesest endast. „Iga haigus tuleb mingi põhjusel ja sellist maagilist tervendamist, kus ma nipsutan sõrmi ja inimene ongi terve, ei ole olemas.“ Ta selgitab, et tervendamine on protsess, mis siis toimib või ei toimi, sest lõpuks on igal inimesel ka oma saatus, millest mööda hiilida ei saa. Samas ütleb ta, et proovida võib, proovima peab, aga tuleb arvestada, et miski ei saa olema lihtne ega lihtsalt niisama. „See ei toimi kui sellesse ei usu, kui ei olda valmis endaga tööd tegema, minusse uskuma ja minuga koostööd tegema.“ Veel räägib ta, et on juhuseid, kus haigus ei tulene üldse inimesest endast, vaid tegemist on mõjutajaga vaimsest maailmast ja kui sellest vabaneda on inimene hetkega terve.
Kui haigus tuleb millestki inimeses endas, on keeruline kui inimene hakkab seda eitama, et tal ei ole seda või teist omadust. „Minul ei ole siis midagi teha, ei ole võimalik aidata inimest, kes probleemi algset põhjust ei tunnista.“ Liina räägib, et tema võib energiad käima lüüa, aga kui inimene ise probleemiga tegelema valmis ei ole, on tulemus null või läheb veel hullemaks. Väga tihti on probleemide ja haiguste põhjuseks inimeste enda tegevused. Nad teevad teistele halba, kiruvad taga, sajatavad ja see tuleb neile tagasi. „Väga suur põhjus on see kui inimene ei armasta ennast ja materdab ise ennast sõnadega maha, tõmmates endale sellega haigusi ligi.“ Sellised mured esinevad kõige rohkem nendel, kes elavad õnnetut elu kaaslasega, kes neid ei armasta ja keda nemad ei armasta. Kõrihaigused võivad kergesti tuleneda asjade mitte välja ütlemisest ja mõtete-tunnete alla neelamisest. „Inimesed hoiavad ise kinni asjadest ja olukordadest, tekitades endale energeetilist stressi ja lõpptulemus on haigused.“ Mõnel juhul on olnud põhjuseks suguvõsa kuni üheksa põlvkonda tagasi või eelmised elud. Kui on välja selgitatud algne probleem, saab Liina koos kliendiga hakata sellega tegelema, tulemus sõltub lõpuks ainult sellest, kas ja kuidas inimene endaga tööd teeb, temaga koostööd teeb ja usub sellesse, probleem kaob ja kõik läheb hästi. Ta rõhutab, et abi saamiseks, tuleb alati pöörduda õige asjatundja poole, kes teab, mida ta teeb.
Kuidas leida õige asjatundja?
Õige asjatundja leidmisel soovitab Liina kuulata oma sisetunnet ja kui see sisetunne viib mõne šarlatani juurde, siis järelikult oli ka see vajalik õppetund. Kui sa valid asjatundja välja oma sisetunde järgi, sa usud teda, sa usaldad teda, siis ta aitabki, aga kui sa kahtled, siis sa selle inimese juurest abi ei leia. „Meil on väga tublisid tervendajaid ja ravitsejaid, aga kui minna nende juurde kellegi jutu põhjal, ise neisse tõeliselt uskumata, võib neilt vaid korraks abi saada.“ Liina manitseb, et piisab sellest, et korra öelda „ma ei tunne mitte midagi“ või isegi seda mõelda, ja kõik ongi ära lõhutud. Energiad liiguvad kuni 6 kuud, mõni asi hakkab kohe toimima, mõni võtab aega. „Usk ei tohi kaduda, muidu pole lootustki.„
Läbi aja on Liina kasutanud erinevaid vahendeid ja kaardid olid ühed esimeste hulgas. Enam ta neid ei kasuta ja ütleb, et need ammendasid end ära tema jaoks. Tema arvates on inimese saatus väga muutuv ja igaüks on ise oma õnne sepp. „Ma ei taha suunata kaartide mõtte jõul inimestele teatud asju.“ Liina oli selles väga osav, kuid jõudis mingi hetk mõtteni, et lihtsalt praegu ei taha sellega tegeleda. Samas kiidab ta väga tublisid kaartidega ennustajaid ja kinnitab, et kellel on soov neid külastada, peab kindlasti minema, sest ka see on mingi põhjusega.
Enda kohta ütleb ta, et pärast õpingute alustamist mõists, et muutus peab toimuma inimeses endas ja inimene peab õppima muutma olukordi enda ümber ise, mitte saama vastustele otseteid, sest neisse võib kinni jääda. „Sellega võetakse väga palju ära inimeste õppetunde.“ Valiku ees võib siiski abi küsida, sest on olemas kaardipanijad, kes tõesti aitavad ja on teda ka aidanud. Taas manitseb ta, et tuleb muidugi leida ka õige kaardipanija ja et sellega aitab jällegi sisetunne, aga sõltuvusse ei tohi sattuda. „Kui inimesel on häda või mure, siis ükskõik mida talle öelda, teda mõjutada on hästi lihtne.“ Näiteks toob Liina olukorra, kus kliendile, kes kurdab, et tal pole meest öeldakse, et tuleb heledapäine mees kuue kuu pärast. Ta mõtleb, et näe selgeltnägija ütles, et kuue kuu pärast tuleb ja ta tulebki, sest energia on sellele avatud ja ta otsibki seda heledapäist meest. See heledapäine mees otsib naist, nende energiad kohtuvad ja nad saavadki kokku. Mitte selle pärast, et see oli ette määratud, vaid selle pärast, et seda ennustati ja naine sellesse uskus. Ta uskus nii väga, et kutsus oma ellu selle keda talle lubati. See on tegelikult omaette süsteem. „Näiteks, minu perekonnale mingi mustlane ennustas, millal keegi sureb. Igal aastal oma sünnipäeval ütles vanaisa, et näed, tal on veel nii mitu aastat elada ja ta suri täpselt sellel aastaarvul, sest ta ise oli selle endale loonud.“ Liina on kindel, et kui see mustlane poleks tema vanaisale ennustanud ja ta poleks ise sellele nii väga keskendunud, oleks ta võinud elada võib olla 100-aastaseks. „Keegi pole eksimatu, aga kui ennustaja eksib ja inimene jääb sellesse kinni, siis ta ise loob endale täpselt selle olukorra, millesse ta usub.“
Armastus on kõike võitev jõud.
Liina arvates tuleb igas halvas asjad leida midagi head. „Tuleb leida see põhjuks, miks see minuga juhtus, leida sellest hoopis positiivseid asju ja õppida sellest.“ Ta kinnitab, et see muudab inimese energiat ja lõpuks kogu tema elu. Mõeldes halbadest asjadest, on inimene lõpuks depressioonis, masenduses, siis ta tõmbab enda ümber aina rohkem neid depressiivseid olukordki. „Minu töö ongi lükata see ümber ja kui inimene hakkab mõtlema armastusest, leidma asjades head, siis ta muudab enda ümber energeetikat ja tema ümber hakkavadki juhtuma need head asjad.“ Liina soovitab kõigile armastust saata, isegi vaenlastele. „Einstein on öelnud, et Jumal täringuid ei mängi, see on tõsi, igaühel on oma saatus ja õppetunnid. Rohkem hoolimist, armastust ja su ümber sünnib head, nii sinu kui su lähedastega.“
Liina koduväraval on hoiatav silt „Võõras ära tule“, kuid pärast oma suure koera taha aeda viimist, tuleb ta naeratades värava juurde ja juhatab mu maja eeskotta. „Ma lähen lasen koera uuesti lahti, ära ehmata kui ta vastu ust hüppab.“ Ta ei tea veel, miks ma siin olen ja ma ütlen talle seda alles hiljem. Meie toimetusega võttis ühendust Liina vend ja rääkis tema erilistest annetest, kuid kuna ta ise on veel veidi tagasihoidlik, leppisime ta vennaga kokku, et lähen esialgu tema juurde kui klient oma isikliku murega.
Tuppa astudes tervitavad mind soojad pruuni toonid. Avara elutoa seinad on tumedast palgist ja köögis on seinal antiikses stiilis telefon, mis läheb kokku kogu ülejäänud kujundusega. Ma oleksin oodanud, et tema kodus on altar, kristallkuul või vähemalt unenöopüüdja, midagigi, mis ütleks, et see on nõia kodu, aga ei. Kõik on lihtne, hubane ja soe nagu ka Liina ise. Ta juhatab mind avatud köögis oleva suure ümara laua juurde, palub mul istuda ja küsib, kas soovin teed või kohvi, asudes ise toimetama. Liinal on musta värvi juuksed ja heledad silmad, mis näeks justkui kõigest läbi. Temaga kohtumist kokku leppides rääkisin, et tahan küsida oma mõned aastad tagasi surnud isa kohta. Tahtsin tulla tema juurde millegiga, mis poleks päris välja mõeldud, sest seda oleks tal võimatu tunnetada. Mõtlen pidevalt, et mis siis kui ta loeb välja, miks ma veel siin olen ja samas surun seda mõtet alla – seni kui mina sellele ei keskendu, ei näe seda ka tema.
Mulle teed tehes sõnab Liina äkki „Muide, su isa oli siin juba enne kui sina jõudsid.“ Ta kirjeldas, et oli tundnud mu isa juba paarkümmend minutit enne meie kokku lepitud aega ja palus tal oodata. Lõpuks istub ta laua äärde minu vastu ja seanss algab. Kõik, mida Liina räägib tabab täpselt, nagu haamer naela pihta ja ühel hetkel ma tundsin füüsiliselt oma isa kallistust. Liina Sfinksi tõugu kass tiirutab kogu seansi aja mu ümber ja aeg ajalt hüppab mulle sülle. Lõpuks sätib kiisu end mu paremale õlale istuma ja Liina sõnab, et midagi sellist ei ole kunagi varem mitte kellegi puhul toimunud. Kõik lõppeb mu isa hinge ära saatmisega ja sellele järgneb selline vaikus, mida ma enne pole kuulnud. Liina teeb mulle kohvi ja me arutame veel kõike, mis toimus.
Ma tunnen, et nüüd on õige aeg tõega lagedale tulla ja mõtlen samas, et ta kas on nüüd nõus või viskab mu lihtsalt välja. Lõpuks tunnistan, et olen ajakirjanik ja tahaksin temast lugu teha. Hetkeks on Liina täiesti vait ja vaatab mulle ainiti otsa. Ma mõtlen uuesti, et kas ta viskab mu välja või nõustub. Hiljem rääkis Liina, et oli enda arvates sel hetkel valjult „ei“ öelnud, kuid tegelikult ta seda ei teinud, ainult vaikis. Lõpuks hakkab ta vaieldes ja samas nõustudes endast rääkima. Me arutame, mida ta endast rääkida tahab ja lubab. Kui ma lõpuks küsin Liinalt, et kes ta siis on, kas nõid, šamaan, meedium või midagi muud, vastab ta mulle peaaegu üllatunud häälel „Aga ma ei olegi ükski neist, ma olen Liina, lihtsalt Liina ja see ma olengi!“ Mõtlen veidi, kui nii siis nii, tema lugu, tema otsus. Me vestlesime Liinaga õhtuni ja lõpuks, kui ta oli esimesest ehmatusest üle saanud, leppisime kokku, et lõpliku intervjuu annab ta telefonis mõni päev hiljem kui on asju veidi läbi mõelnud ja nii see ka oli. Ka telefonis rääkisime me tunde, sest teemad hüppasid kiirelt uutele radadele ja me oleksime tõenäoliselt võinud veel sama kaua jätkata.
Koputusi kuulsin juba väga noorelt
Liina ei liigita ennast ei ravitsejaks, nõiaks ega meediumiks. „Olen lihtsalt tundlik ehk sensitiivne teatud asjade suhtes.“ Ta kirjeldab, et näeb vaimusilmas pilte, sümboleid ja tajub erinevaid füüsilisi aistinguid. Puhastamisel ja informatsiooni lugemisel kasutab vahel tunde järgi lisaks erinevaid vahendeid. „Ma teen seda ja teist, nii nagu ette tuleb ja nii nagu ma tunnen, et on õige.“ Ta ütleb, et hakkas vaimset maailma tajuma juba väga noores eas ja mõtles, kes nad on, mis nad on, miks nad on ja kuidas neid aidata saab? „Inimene saab end tihti ka ise palju aidata, kuid need hinged, kes siin lõksus on, nemad on siin kinni ja nemad ennast aidata ei saa.“ Lisaks hingedega suhtlemisele teeb Liina ka väga palju muid asju, kuid tunnistab, et nende abistamine on talle kuidagi kõige südamelähedasem.
Koputusi aknal kuulis Liina juba väga noorelt ja sama oli ka vaimolendite tajumisega. Ta kirjeldab kuidas nad ühel talvel kogu perega ühe sellise kogemuse said. Tegemist oli tema vanaema sünni- või surma-aastapäevaga, kuid nad otsustasid, et sellel päeval surnuaeda ei lähe, vaid lähevad järgmisel päeval. Õhtul kui oli magama mineku aeg, kõigil omad tegevused, kuulsid kõik äkki õues maja ümber samme. Need käisid ümber maja ja peatusid hetkeks iga akna juures, oli selgelt kuulda see lumel kõndimise kriuksuv hääl, aga tuppa ei tulnud keegi. Õue vaatama nad ei läinud, aga oli olnud selline ärevus. Hommikul kui ema oli õues ära käinud, ütles ta, et aga jalajälgi ei olnud. Sel ööl ei olnud ka tuisku ega tormi, et jäljed oleks võinud lumme mattuda, neid lihtsalt ei olnud. „Arvasime, et küllap see vanaema oli, kes meid vaatamas käis.“
Siis meenub Liinale, et üks kord oli veel enne seda olnud, jõulu ajal, kui terve pere oli teleka ees. „Tol ajal kanaleid eriti palju ei olnud ja seda ühte neist me vaatasime, kus tuli mingi jumalateenistuse või kiriklik saade.“ Ühel hetkel oli telekas öeldud „Nüüd tulevad hinged,“ ja samal hetkel käis teises toas pauk. Kõik olid väga ehmunud. Lõpuks oli vanaisa püsti tõusnud ja vaatama läinud, mis seal juhtus. Teises toas olid ühe vana kapi uksed, mis tegelikult käisid väga raskelt, lahti ja keskel põrandat oli vanaisa roheline kampsun maas. „Mina arvan, et ka see oli minu vanaema.“
Liina meenutab, et umbes 10-aastasena oli tal vahel lubatud üksi koju jääda kui vanemad maale läksid ja neile alles järgmisel päeval järgi minna. Seda võimalust kasutas ta alati ära ja kutsus sõbrannad endale külla. Koos tegid nad erinevaid rituaale küünaldega ja kutsusid vaime välja. „Täitsa totud, ma tagant järgi mõtlen,“ muigab ta. Liina mäletab, et midagi nad olid tajunud, selle peale kiljunud ja kartnud, aga põnev oli ikka.
Sellesse samasse aega või veidi hiljem jäi ka see kui üks Venemaalt pärit naine tahtis hirmsasti tema vanaisa endale meheks ja temaga Venemaale ära minna. Tema oli kaardimoor ja kuigi Liina muidu vene keelt ei oska, siis kui see naine talle kaartidest rääkis, sai ta kõigest aru. „Sellest ajast ma panin kaarte, igale kaartile mõtlesin ise tähenduse ja siis muidugi kutsusin jälle sõbrannad kokku, et tulge ma ennustan teile.“ Palju seal tõtt oli, ei oska Liina tagant järgi öelda, kuid taas oli tal tegevus ja ikka kiskus teda sinna teist moodi asjade poole. Liina emal olid kapis igasugused väljalõiked ning kirjutatud paberid käejoonte ja muude asjade kohta. „Praegu mul neid materjale enam kahjuks alles ei ole,“ sõnab ta nukralt. Ta ei mäleta, kuhu või kellele need said, igal juhul tagasi ta neid ei ole saanud. Neid hoolega lugenud, tuli tal mõte hakata käte pealt ennustama. Taas kutsus ta sõbrannad kokku, see oli jälle midagi uut.
„Lisaks keerutasime me emaga kahekesi taldrikut, temalt ma seda õppisin ja jälle ma kutsusin kõik oma sõbrannad kokku.“ Sõbrannadega ei tulnud neil sellest eriti midagi välja, valede jada, kuigi taldrik tõesti teatud hetkedel liikus. Emaga koos oli aga hoopis teine asi. Liina meenutab õhtut kui nad hirmsa lumetormiga maal olid olnud. „Saime sõnumi, et kui me kohe minema ei hakka, jääme lumevangi ja ema ütles mulle, et no nüüd peame kiirustama.“ Liina isa sellesse ei uskunud ja vaidles vastu, et aega on küll. Lõpuks oli ema sõna siiski peale jäänud ja minema hakates oli juba esimesest kurvist läbi saamisega raskusi. Isegi veidi hiljem sõitma hakates oleks juba liiga hilja olnud. Koos emaga oli Liina päris tihti taldrikut keerutanud, kuid kinnitab, et see on tegelikult väga ohtlik tegevus. „Kui sa ei tea, mida sa teed, kuidas ära saata neid olendeid, võib sellest palju pahandust tulla ja seda ei tasu lihtsalt niisama teha.“ Ta räägib, et see on kõige konkreetsem vaimudega suhtlemise viise, aga tuleb meeles pidada, et neil seal teisel pool on ikkagi omad tegevused ja neid ei tasu ka niisama torkida.
Ma pean õppima
Liina hääl läheb raskeks kui ta oma emast räägib. Tema ema suri pärast pikalt haige olemist. „Tal hakkas vahepeal parem, mu vend tegi talle ühe nõia õpetusel raviteed.“ Kord kui emal oli olnud nii halb, et ta intensiivravi palatisse viidi, otsisid nad vennaga mööda Tallinna linna kirikut, kus ema jaoks küünalt süüdata. Aeg oli hiline ja kirikud suletud, seega helistasid nad läbi kõik, kes vähegi nende emast hoolisid ja leppisid kokku, et kõik süütavad õhtul samal ajal küünlad ja paluvad nende ema eest. „Mina kasutasin tavalist teeküünalt ja see jäi ööseks põlema.“ Teada on, et teeküünlad peaksid põlema vaid paar tundi, kuid hommikul 8-9 ajal kui kõik ärkasid nägid nad, kuidas küünal veel põleb ja veidi hiljem see kustus nende silme all. Ei läinud kaua aega kui pärast seda tuli teade, et ema elab ja on viidud tagasi tavalisse palatisse. Peale ema surma oli Liinal meeletu valu ja abituse tunne „Ma mõtlesin, et me oleksime varem võinud pöörduda juba ravitsejate poole ja ehk oleks see aidanud.“ See oli see hetk, kus ta otsus, et lisaks kõigele, mida ta juba loeb, ta peab ta hakkama õppima neid asju.
Tõsisemalt õppima suunas Liinat veel üks sõnum teistpoolsusest. Tema sõber, sugulase mees, oli väga toetav ja innustav. Liina pidi minema Silvat õppima ja lubas temaga sellest hiljem rääkida, kuna ta oli ka sellest huvitatud ja lugenud palju selle kohaseid raamatuid. Silvat õppima ta jõudis, kuid sõbraga ta sellest rääkida ei jõudnud, kuna sõber sai äkki õnnetult surma. „Sugulane kutsus mind külla endale toeks ja loomulikult ma läksin.“ Liina kirjeldab kuidas ta istus sugulasega köögis laua ääres ja rääkis oma õpingutest kui üks hetk äkki kustus lamp köögilaua kohal ära. Naised olid alguses mõlemad ehmunud ega osanud midagi öelda, kuid lõpuks otsustasid proovida, kas teistes ruumides tuled põlevad või kadus vool kogu majast. Teistes tubades lambid töötasid, seega pidi lambi pirn olema läbi põlenud. Tegemist oli remondi järgus ruumiga ja lambiks oli lihtsalt juhtme otsas pirn laest rippumas, Liina käskis sugulasel tule lülitit vajutada, et vool välja saada ja ohutult pirn ära vahetada. Kohe kui sugulane lülitit puutus, läks lamp põlema. Taas olid naised ehmunud ja otsustasid lõpuks ühes voodis magada.
„Öösel ärkasin ma äkki üles, kuulsin, et üleval läks keegi wc'sse.“ Liina arvas, et sugulase poeg läks pissile ja mõtles veel, et miks ta küll tuld põlema ei pannud, aga eks omas kodus on nii harjunud käima, et enam ei pea panema. Siis olnud tükk aega vaikus ja tulid sammud alla, aga ikka tuld põlema ei pandud. Liina mõtles, et laps võib olla muretseb või midagi, aga millegi pärast ta kogu selle kogemuse ajal ei suutnud ei voodist tõusta ega sugulast üles ajada, kuigi liigutada sai. Kuuldes, et sammud lähevad kööki ja külmkapi uks avanes, sai ta aru, et laps see küll ei ole. „Hirm tuli peale, tõmbasin teki üle pea, kartsin hirmsasti näha, aga kuulasin edasi, valikut ju polnud.“ Edasi pandi külmkapi uks kinni ja keegi istus köögi laua taha toolile. Liina kirjeldab, et selgelt oli kuulda puidust tooli nagin. Veidi hiljem liikusid sammud tema hirmuks justkui tema suunas, kuid läksid hoopis keldrisse. „Värisesin seal teki all, mõtlesin, mis nüüd küll saab, vaatama ka ei julgenud minna.“ Oma hirmust sai Liina võitu siis kui ta sugulane sel hetkel norskama hakkas. Ta puges sugulasele hästi lähedale ja keskendus tema norskamisele, et ennast rahustada ja rohkem mitte midagi kuulda.
Hommikul ärkas Liina sugulase hüüdmise peale, mõtles veidi ja palus siis sugulasel külmkapi ust liigutada ja sinna toolile istuda, millest sugulane kohe aru sai, et midagi on valesti. „Ta vastas mulle selle peale, et ta oli hommikul keldris käinud ja saun oli soe.“ Sauna polnud keegi mitu päeva kütnud. Tegevus, mida Liina kuulis, oli selle sõbra igaöine ring – üleval pissil käia, köögis külmkapi kallal ja laua ääres üks suits, lõpuks keldrisse katelt kontrollima, ta jätkas oma tegevust ka pärast meie ilmast lahkumist. Samal päeval läks see sama tooli jalg eriti kummalisel moel katki, ülevalt alla pooleks. Veel pikalt streikis garaaži pult ja seal sees olev auto. „Ma arvan, et tolle öö jalutuskäik oligi mõeldud ainult minu kõrvadele ja mulle märguandeks, et vaata, mida ma suudan teistpoolsusest teha, õpi ja arenda ennast, see teine maailm on olemas.“
Pärast Silva meetodit õppis Liina alguses ka Reikit – midagi, mida õpivad enamus sellel alal. Umbes sellesse perioodi jäi see kui ta äkki väga haigeks jäi. Arstid ei osanud teda aidata ja lõpuks pöördus ta oma Reiki meistri poole. „Ta isegi ei teinud minuga midagi muud kui et me lihtsalt rääkisime poolteist tundi, siis ma sain aru, et mõned asjad on tegelikult väga lihtsad.“ Liina taipas sel hetkel, et need asjad toimivad ja taipas ka seda, et uskumine on väga oluline osa selles teemas. Siis jäi ta uuesti haigeks, vend oli see, kes talle ütles, et ta põeb oma ema haigusi. „Minuni jõudis teadmine, et minu ema on minuga.“ Liina oli taas leinas ja ei suutnud emal minna lasta. Appi tuli talle üks tema tuttav, kes pakkus, et teeb ise ära saatmise. Terve seansi aja Liina nuttis, kuni lõpuks käis nagu mingi klõps ja kõik oli rahulik, ka tema ise. See tuttav ei näinud asju meditatsiooni ajal, vaid märke ja Liina ema oli talle saatnud ühe märgi, mida nad kumbki ei osanud seletada. Kuna kumbki ei teadnud, mida see tähendab, jäi see esialgu kõrvale.
Liina elus tuli sellel teemal paus. Jäänud last ootama, jättis ta kõik mõneks ajaks kõrvale. „Mul ei olnudki energiat millegi muuga tegeleda üldse.“ Kui laps oli umbes 3-aastane, ärkas ta ühel ööl selle mõtte ja peaaegu lämmatava tundega, et ta peab ju edasi õppima. Ta otsis kõiki võimalusi, kuid igal pool löödi tal uksi nina all kinni ja telefone hargile. Talle öeldi, et ta pole valmis ja tal pole vundamenti. Ka internetist leitud meediumi koolitusele registreerimisega jäi ta vaid natukene hiljaks ja ei saanud ka sinna. „Ma nutsin ja ulgusin, sest keegi mind ei tahtnud, keegi mind ei aidanud, samas mind peaaegu lämmatas see tunne, et ma pean ju edasi õppima.“ Lõpuks avanes Liinal võimalus minna spiritualistliku preestri ja vaimse tervendaja, Andre Kirsebomi, koolitusele. Pärast selle läbimist otsis ta veel koolitusi ja keegi soovitas talle üht artiklit mingis ajakirjas, kus räägiti Teresa Mängelist. „Ma ostsin selle ajakirja ja näitasin seda ka tuttavale, kes oli saanud minu emalt märgi ja äkki ta ütles, et see kaelakee Teresa kaelas ju ongi see märk.“ Liina usub, et tema ema andis talle märku, et ta peab Teresa juurde õppima minema, mida ta ka tegi.
Iga algus on raske, nii oli ka Liinal Teresa juures alguses raske. „Umbes pool aastat ma ehitasin ennast üles, seda vundamenti ja punkti, millest edasi minna.“ Selle ajaga kogus Liina mõned kogemused, mis andsid talle enesekindlust ja teadmise, et temas siiski on midagi. See andis hoogu juurde ja ta võttis kursuse meediumluse alal Fredrik Haglundi käe all. Sellest alates ongi tema ellu tulnud järjest rohkem igasugu erinevaid kummalisi müstilisi lugusid. Samal ajal tundus talle, et keegi teispoolsusest annab talle une ajal juhendust, mida ta peab tegema ja et tal on võimalik ka nende käest juhendust küsida. „Tundub, et neil on minuga omad plaanid minuga, sest vahel kui tunnen, et mulle aitab sellest ja ma ei taha sellega enam tegeleda, annab vaime maailm mulle kohe märku väga veidral kombel ja ma tunnen siis, et ma pean jätkama oma teekonda.“ Liina kinnitab, et kuhugi maale jõudmiseks on vaja harjutada, õppida ja mida rohkem ta end arendab, seda rohkem ta tunneb kui kaugele ta saab veel minna. Praeguseks on tal läbitud mitmed suuremad-väiksemad koolitused vaimsetel teemadel ja nende hulgas on ta Teresa käe all läbinud kõik kuus arenguastet ja saanud sertifitseeritud diplom Moskva Rahvusvahelisest Selgeltnägemise ja Energiateraapia Akadeemiast.
Tegemist ei ole täppisteadusega
Inimesed tulevad jõuavad Liina juurde erinevate muredega. „Tihti ma palun neil minna lasta kõigil ootustel ja lootustel, sest tegemist ei ole täppisteadusega, kus on probleem-reaktsioon-lahendus.“ Ta manitseb, et iga seanss on erinev ja soovitud tulemuse saamine või mitte saamine sõltub väga paljudest erinevatest asjadest. Liina selgitab, et näiteks kui vaim tahab suhelda, siis ta suhtleb ja kui ta ei taha suhelda, siis ta ei suhtle. Tihti otsitakse taga kadunud inimesi ja pöördutakse sensitiivide poole, aga kui see vaimolend ise ei taha, et tema keha leitaks, siis need sensitiivid ei näegi ja mitte midagi ei olegi teha. Ka vaimud valivad, kas nad tahavad, mis nad tahavad, isegi kellega nad üldse suhtlevad ja see kõik ei olegi ainult meie võimuses. „Kui vaim keeldub suhtlemast kliendiga või üldse minuga, siis ei olegi midagi teha ja minu töö on lõppenud.“ Samas muigab ta, et on neid, kes ainult jutustavad.
Ametilt on Liina maaler, tehes kuskil kellegi juures oma tööd, juhtub vahel, et vaimud tulevad tema juurde, räägivad talle pikalt laialt oma loo, aga ta ei tunnegi neid inimesi, kellele ta peaks nende loo ära rääkima või midagi ütlema. Nad ei ole seotud ei selle kohaga ega omanikega, nad lihtsalt tulevad Liina juurde. „Ma olen tihti neile öelnud, et kui nad tahavad kellelegi midagi edasi öelda, saatku see inimene minu juurde, see on nende võimuses.“ Paaril korral on tema juurde tulnud ka loomade hinged, kes rääkisid talle loo, mida ka peremees kinnitas. Kord ühes majas oli ta tundnud tööd tehes vaimu lähedust ja proovis pildistada. Akna peale jäi koera nägu ja hiljem tuli välja, et omanikul oligi olnud väga armastatud koer, kes oli äkki õnnetult surnud. Kutsa tahtis märku anda, et ta on täiesti koha peal olemas ja valvab endiselt oma perekonda.
Veidi tõrksamalt räägib Liina tervendamisest ja kinnitab, et see on selline teema, mis väga paljus oleneb inimesest endast. „Iga haigus tuleb mingi põhjusel ja sellist maagilist tervendamist, kus ma nipsutan sõrmi ja inimene ongi terve, ei ole olemas.“ Ta selgitab, et tervendamine on protsess, mis siis toimib või ei toimi, sest lõpuks on igal inimesel ka oma saatus, millest mööda hiilida ei saa. Samas ütleb ta, et proovida võib, proovima peab, aga tuleb arvestada, et miski ei saa olema lihtne ega lihtsalt niisama. „See ei toimi kui sellesse ei usu, kui ei olda valmis endaga tööd tegema, minusse uskuma ja minuga koostööd tegema.“ Veel räägib ta, et on juhuseid, kus haigus ei tulene üldse inimesest endast, vaid tegemist on mõjutajaga vaimsest maailmast ja kui sellest vabaneda on inimene hetkega terve.
Kui haigus tuleb millestki inimeses endas, on keeruline kui inimene hakkab seda eitama, et tal ei ole seda või teist omadust. „Minul ei ole siis midagi teha, ei ole võimalik aidata inimest, kes probleemi algset põhjust ei tunnista.“ Liina räägib, et tema võib energiad käima lüüa, aga kui inimene ise probleemiga tegelema valmis ei ole, on tulemus null või läheb veel hullemaks. Väga tihti on probleemide ja haiguste põhjuseks inimeste enda tegevused. Nad teevad teistele halba, kiruvad taga, sajatavad ja see tuleb neile tagasi. „Väga suur põhjus on see kui inimene ei armasta ennast ja materdab ise ennast sõnadega maha, tõmmates endale sellega haigusi ligi.“ Sellised mured esinevad kõige rohkem nendel, kes elavad õnnetut elu kaaslasega, kes neid ei armasta ja keda nemad ei armasta. Kõrihaigused võivad kergesti tuleneda asjade mitte välja ütlemisest ja mõtete-tunnete alla neelamisest. „Inimesed hoiavad ise kinni asjadest ja olukordadest, tekitades endale energeetilist stressi ja lõpptulemus on haigused.“ Mõnel juhul on olnud põhjuseks suguvõsa kuni üheksa põlvkonda tagasi või eelmised elud. Kui on välja selgitatud algne probleem, saab Liina koos kliendiga hakata sellega tegelema, tulemus sõltub lõpuks ainult sellest, kas ja kuidas inimene endaga tööd teeb, temaga koostööd teeb ja usub sellesse, probleem kaob ja kõik läheb hästi. Ta rõhutab, et abi saamiseks, tuleb alati pöörduda õige asjatundja poole, kes teab, mida ta teeb.
Kuidas leida õige asjatundja?
Õige asjatundja leidmisel soovitab Liina kuulata oma sisetunnet ja kui see sisetunne viib mõne šarlatani juurde, siis järelikult oli ka see vajalik õppetund. Kui sa valid asjatundja välja oma sisetunde järgi, sa usud teda, sa usaldad teda, siis ta aitabki, aga kui sa kahtled, siis sa selle inimese juurest abi ei leia. „Meil on väga tublisid tervendajaid ja ravitsejaid, aga kui minna nende juurde kellegi jutu põhjal, ise neisse tõeliselt uskumata, võib neilt vaid korraks abi saada.“ Liina manitseb, et piisab sellest, et korra öelda „ma ei tunne mitte midagi“ või isegi seda mõelda, ja kõik ongi ära lõhutud. Energiad liiguvad kuni 6 kuud, mõni asi hakkab kohe toimima, mõni võtab aega. „Usk ei tohi kaduda, muidu pole lootustki.„
Läbi aja on Liina kasutanud erinevaid vahendeid ja kaardid olid ühed esimeste hulgas. Enam ta neid ei kasuta ja ütleb, et need ammendasid end ära tema jaoks. Tema arvates on inimese saatus väga muutuv ja igaüks on ise oma õnne sepp. „Ma ei taha suunata kaartide mõtte jõul inimestele teatud asju.“ Liina oli selles väga osav, kuid jõudis mingi hetk mõtteni, et lihtsalt praegu ei taha sellega tegeleda. Samas kiidab ta väga tublisid kaartidega ennustajaid ja kinnitab, et kellel on soov neid külastada, peab kindlasti minema, sest ka see on mingi põhjusega.
Enda kohta ütleb ta, et pärast õpingute alustamist mõists, et muutus peab toimuma inimeses endas ja inimene peab õppima muutma olukordi enda ümber ise, mitte saama vastustele otseteid, sest neisse võib kinni jääda. „Sellega võetakse väga palju ära inimeste õppetunde.“ Valiku ees võib siiski abi küsida, sest on olemas kaardipanijad, kes tõesti aitavad ja on teda ka aidanud. Taas manitseb ta, et tuleb muidugi leida ka õige kaardipanija ja et sellega aitab jällegi sisetunne, aga sõltuvusse ei tohi sattuda. „Kui inimesel on häda või mure, siis ükskõik mida talle öelda, teda mõjutada on hästi lihtne.“ Näiteks toob Liina olukorra, kus kliendile, kes kurdab, et tal pole meest öeldakse, et tuleb heledapäine mees kuue kuu pärast. Ta mõtleb, et näe selgeltnägija ütles, et kuue kuu pärast tuleb ja ta tulebki, sest energia on sellele avatud ja ta otsibki seda heledapäist meest. See heledapäine mees otsib naist, nende energiad kohtuvad ja nad saavadki kokku. Mitte selle pärast, et see oli ette määratud, vaid selle pärast, et seda ennustati ja naine sellesse uskus. Ta uskus nii väga, et kutsus oma ellu selle keda talle lubati. See on tegelikult omaette süsteem. „Näiteks, minu perekonnale mingi mustlane ennustas, millal keegi sureb. Igal aastal oma sünnipäeval ütles vanaisa, et näed, tal on veel nii mitu aastat elada ja ta suri täpselt sellel aastaarvul, sest ta ise oli selle endale loonud.“ Liina on kindel, et kui see mustlane poleks tema vanaisale ennustanud ja ta poleks ise sellele nii väga keskendunud, oleks ta võinud elada võib olla 100-aastaseks. „Keegi pole eksimatu, aga kui ennustaja eksib ja inimene jääb sellesse kinni, siis ta ise loob endale täpselt selle olukorra, millesse ta usub.“
Armastus on kõike võitev jõud.
Liina arvates tuleb igas halvas asjad leida midagi head. „Tuleb leida see põhjuks, miks see minuga juhtus, leida sellest hoopis positiivseid asju ja õppida sellest.“ Ta kinnitab, et see muudab inimese energiat ja lõpuks kogu tema elu. Mõeldes halbadest asjadest, on inimene lõpuks depressioonis, masenduses, siis ta tõmbab enda ümber aina rohkem neid depressiivseid olukordki. „Minu töö ongi lükata see ümber ja kui inimene hakkab mõtlema armastusest, leidma asjades head, siis ta muudab enda ümber energeetikat ja tema ümber hakkavadki juhtuma need head asjad.“ Liina soovitab kõigile armastust saata, isegi vaenlastele. „Einstein on öelnud, et Jumal täringuid ei mängi, see on tõsi, igaühel on oma saatus ja õppetunnid. Rohkem hoolimist, armastust ja su ümber sünnib head, nii sinu kui su lähedastega.“
Liina nipid
Kui sul on kodus hea olla, siis on seal ka kõik korras, kuid kui kodus on imelik tunne, siis peab seal midagi ette võtma. Mida teha, oleneb kõik sellest, mis seal kodus täpselt toimub. Kui seal ikkagi käib täiesti tuntav paranormaalne tegevus, siis tuleb kindlasti pöörduda asjatundja poole. Kui aga lihtsalt on selline imelik või ebamugav tunne, võid proovida ka ise natuke puhastada. Selleks on hea kasutada näiteks järgmisi meetodeid:
Kui sa nendest meetoditest abi ei leia, on seal juba tegemist millegi sellisega, millega peaks kindlasti pöörduma asjatundja juurde, kes viib läbi maja täieliku puhastuse ja vajadusel olendite ära saatmise.
Kui sul on kodus hea olla, siis on seal ka kõik korras, kuid kui kodus on imelik tunne, siis peab seal midagi ette võtma. Mida teha, oleneb kõik sellest, mis seal kodus täpselt toimub. Kui seal ikkagi käib täiesti tuntav paranormaalne tegevus, siis tuleb kindlasti pöörduda asjatundja poole. Kui aga lihtsalt on selline imelik või ebamugav tunne, võid proovida ka ise natuke puhastada. Selleks on hea kasutada näiteks järgmisi meetodeid:
- Tee toad puhtaks. Korista toad ära viimase tolmukübemeni, sest ka tolm võin sisaldada negatiivset energiat. Seda ei saa teha lihtsalt niisama, seda tuleb teha mõttega ja keskendudes sellele, et sa vabastad kodu halvast energiast. Pühid kõik majast välja.
- Kui miski asi häirib, mööbliesemed, dekoratiivesemed, ehted, siis tuleb see ära visata või ära anda. Inimesed tihti tajuvad tegelikult, et see asi häirib mind, kuid kangekaelsusest või selle pärast, et see asi neile hirmsasti meeldib, nad jätavad selle ikkagi endale koju alles. Nii ei tohi teha kindlasti. Kui see sind häirib, siis ei ole selle koht sinu juures.
- Korista oma kappe. Kui sul ei ole seda asja paar aastat vaja läinud, siis viska see minema. Kui sa tahad, et sulle midagi juurde tuleks, siis viska vana eest ära.
- Aeg ajalt pesta põrandaid ja peegleid äädika-meresoola veega, ka samamoodi mõeldes ja keskendudes sellele, et sa puhastad oma kodu energeetiliselt. Tee seda südamest ja hingega. Pärast kõik veel üle pesta roosi veega, samal ajal mõttes oma koju armastust kutsudes.
- Põleta küünlaid aeg ajalt.
- Nõia salvei, kadaka või loorberi suitsuga võib kodu puhastada. Seda tuleb teha tunde järgi pöörates erilist tähelepanu nurkadele ja nendele kohtadele, mis tunduvad seda vajavat.
- Kellukesega heli tekitades või kätega plaksutades on samamoodi võimalik energiad võnkuma panna ja selliselt kodu puhastada.
- Pihlakaga okstega maja või korteri seinte vitsutamine võib ka abiks olla. Maja puhul väljast, korteri puhul seest seinad üle vitsutada.
Kui sa nendest meetoditest abi ei leia, on seal juba tegemist millegi sellisega, millega peaks kindlasti pöörduma asjatundja juurde, kes viib läbi maja täieliku puhastuse ja vajadusel olendite ära saatmise.
Liina lood: Kummitav kirst
Kui ma olin oma arengu alguses juhtus minuga üks naljakas lugu, mille peale ma mõtlesin, et ma hakkan vist lolliks minema. Mulle meeldivad antiiksed asjad ja ma sain sõbranna käest ühe väikese kirstu, millest tahtsin elutuppa diivanilauda teha. Ma hakkasin hakkasin seda kirstu puhastama ja pesema ja järsku täiesti tühja koha pealt see kirst ütleb mulle: „Mina ise tegin selle!“ Ma ütlesin endamisi imestades, et mis asja, sain vastuseks: „Mina ise metsast tõin need puud!“ Ma ei osanud kohe rohkem midagi enam öelda. Lõpuks ütles see kirst mulle: „See on minu oma!“
Mees oli õues, läksin tema juurde, ütlesin, et see kirst räägib minuga, et ma olen vist tõesti segi läinud. Võtsin telefoni ja helistasin sõbrannale, rääkisin ära, et see kirst ütles mulle selliseid asju. Sõbranna ütles selle peale, et jah, see kirst oli tema vanaisa oma, tema tegi seda mööblit ja tõe poolest ise metsasti tõigi need puud. Tol hetkel ma olin ise sellest ikka päris üllatunud, et üks mööblitükk võib niimoodi rääkida. Tol hetkel ei olnud mul veel oskusi kuidas seda energeetiliselt puhastada ja vaime ära saata, nii et ma tegin selle kirstu lõpuks puhtaks ja andsin selle sõbrannale tagasi, sest ma tundsin, et ma ikkagi ei taha seda endale.
Kui ma olin oma arengu alguses juhtus minuga üks naljakas lugu, mille peale ma mõtlesin, et ma hakkan vist lolliks minema. Mulle meeldivad antiiksed asjad ja ma sain sõbranna käest ühe väikese kirstu, millest tahtsin elutuppa diivanilauda teha. Ma hakkasin hakkasin seda kirstu puhastama ja pesema ja järsku täiesti tühja koha pealt see kirst ütleb mulle: „Mina ise tegin selle!“ Ma ütlesin endamisi imestades, et mis asja, sain vastuseks: „Mina ise metsast tõin need puud!“ Ma ei osanud kohe rohkem midagi enam öelda. Lõpuks ütles see kirst mulle: „See on minu oma!“
Mees oli õues, läksin tema juurde, ütlesin, et see kirst räägib minuga, et ma olen vist tõesti segi läinud. Võtsin telefoni ja helistasin sõbrannale, rääkisin ära, et see kirst ütles mulle selliseid asju. Sõbranna ütles selle peale, et jah, see kirst oli tema vanaisa oma, tema tegi seda mööblit ja tõe poolest ise metsasti tõigi need puud. Tol hetkel ma olin ise sellest ikka päris üllatunud, et üks mööblitükk võib niimoodi rääkida. Tol hetkel ei olnud mul veel oskusi kuidas seda energeetiliselt puhastada ja vaime ära saata, nii et ma tegin selle kirstu lõpuks puhtaks ja andsin selle sõbrannale tagasi, sest ma tundsin, et ma ikkagi ei taha seda endale.
Liina lood: vanalinna kelder
Mul tekkis võimalus minna vanalinna ühte hoonesse. Vanalinn on igasugu huvitavaid kohti täis ja tekkis võimalus minna uusi kogemusi saama. Kutsusin kaasa oma sõbranna, kes on meedium, et siis saame võrrelda, kes mida tajub ja mis me kahe peale kokku saame. Kui me juba sinna sõitsime, hakkas sõbranna rääkima, et seal on üks noor mees, kes on seal majas tapetud. Mina aga tundsin hoopis üht noort naist. Kohale jõudes oli elevus ikka päris suur ja lootused kõrged, uued kogemused, huvitav elamus jälle.
Kui me sinna majja läksime, jäi mu sõbranna mu vennaga suhtlema, kes oli ka siis meiega kaasas, aga mind tõmbas kohe ühte maja nurka, kus läks trepp alla pimedasse keldrisse. Ma kükitasin seal juures ja proovisin infot kätte saada. Ma ei saanud sealt kuhugi mujale minna ja lõpuks ütlesin vennale, et ma pean sinna alla minema, mind kutsutakse sinna alla. Kuna seal oli täiesti pime, ütles vend, et tuleb minuga kaasa. Sõbranna jäi sinna ülemisele korrusele jutustama nendega, kellega tema seal kontakti sai, meie läksime alla keldri.
Miski kutsus mind keldrisse
All keldris juhtis energia mind ühte nurka, kus see naine rääkis mulle oma väga kurva sündmuse. Ta oli tumeda peaga, pikkade lokkis juustega väga ilus naine. Seal keldris tehti temaga väga hirmsaid asju, mida ma ei hakka detailselt kirjutama, see oli kohutav. Ta kaotas seal kohas osakesed oma hingest, teda ei tapetud seal, aga tema hinge osad jäid sinna, sest osa temast suri seal sel hetkel. See, mis temaga seal toimus oli tema jaoks suur šokk ja tema hinge osad lahkusid tema kehast. Ta suri hiljem läbi enesetapu kuskil mujal, sest ta ei suutnud selle kogemusega edasi elada.
Ma tegin taotluse ja palusin, et ta ilmutaks end pildile. Võtsin telefoni ja tegin rea pilte, millest ühele jäi valge kogu. Pildilt on selgelt näha tema juuksed, kael, lõua joon, huuled ja aimatavad näojooned. Ta on pildil tagurpidi, sest nende jaoks ei ole vahet mis pidi või mis asendis nad on. Ma vaatan vahel seda pilti justkui endale meeldetuletuseks, et ma ei annaks alla ega loobuks, et see teine maailm on ikkagi päriselt olemas.
Meil kästi lahkuda
Kui me sõbrannaga veel seal majas ringi liikusime, hakkas seal majas meiega uuesti rääkima see noormees, kes oli vene ajal seal majas tapetud. Mulle tundus, et ta oli ise selline kraakleja ja tüli norija poiss, selle pärast ta ka sellise lõpu ohvriks langes, teda oli korduvalt pussitatud. Mulle tundus, et selle vene rahvusest noormehe ema on vana, aga veel elab ja nutab teda taga.
Ülemistel korrustel oli kõik üsna rahulik, kuid trepist alla minnes kui oli veel paar astet minna, mind äkki tõugati. Ma küsisin, et mis see siis nüüd oli? Vastust ei tulnud aga seina peal oleva elektrikilbi uks liikus. Mu sõbranna võttis kaamera ja tegi pilti. Piltidele jäi helendav täpp, mida palja silmaga näha ei olnud, mis liikus ringi. Samal ajal mina küsisin, kes sa oled, selle käest, kes mind tõukas. Ma sain vastuse: „Kes sa ise oled? Mis te siin teete? Minge minema siit! See on minu maja!“ See oli mingi võimsam energia, mis tekitas minus hirmu. Ma tahtsin sõbrannale öelda, et meid aetakse siit minema, meil on aeg minna. Samal ajal tundis sõbranna täpselt sama. Me austasime selle olendi soovi ja lahkusime majast, kuid plaanime sinna veel tagasi minna.
Mul tekkis võimalus minna vanalinna ühte hoonesse. Vanalinn on igasugu huvitavaid kohti täis ja tekkis võimalus minna uusi kogemusi saama. Kutsusin kaasa oma sõbranna, kes on meedium, et siis saame võrrelda, kes mida tajub ja mis me kahe peale kokku saame. Kui me juba sinna sõitsime, hakkas sõbranna rääkima, et seal on üks noor mees, kes on seal majas tapetud. Mina aga tundsin hoopis üht noort naist. Kohale jõudes oli elevus ikka päris suur ja lootused kõrged, uued kogemused, huvitav elamus jälle.
Kui me sinna majja läksime, jäi mu sõbranna mu vennaga suhtlema, kes oli ka siis meiega kaasas, aga mind tõmbas kohe ühte maja nurka, kus läks trepp alla pimedasse keldrisse. Ma kükitasin seal juures ja proovisin infot kätte saada. Ma ei saanud sealt kuhugi mujale minna ja lõpuks ütlesin vennale, et ma pean sinna alla minema, mind kutsutakse sinna alla. Kuna seal oli täiesti pime, ütles vend, et tuleb minuga kaasa. Sõbranna jäi sinna ülemisele korrusele jutustama nendega, kellega tema seal kontakti sai, meie läksime alla keldri.
Miski kutsus mind keldrisse
All keldris juhtis energia mind ühte nurka, kus see naine rääkis mulle oma väga kurva sündmuse. Ta oli tumeda peaga, pikkade lokkis juustega väga ilus naine. Seal keldris tehti temaga väga hirmsaid asju, mida ma ei hakka detailselt kirjutama, see oli kohutav. Ta kaotas seal kohas osakesed oma hingest, teda ei tapetud seal, aga tema hinge osad jäid sinna, sest osa temast suri seal sel hetkel. See, mis temaga seal toimus oli tema jaoks suur šokk ja tema hinge osad lahkusid tema kehast. Ta suri hiljem läbi enesetapu kuskil mujal, sest ta ei suutnud selle kogemusega edasi elada.
Ma tegin taotluse ja palusin, et ta ilmutaks end pildile. Võtsin telefoni ja tegin rea pilte, millest ühele jäi valge kogu. Pildilt on selgelt näha tema juuksed, kael, lõua joon, huuled ja aimatavad näojooned. Ta on pildil tagurpidi, sest nende jaoks ei ole vahet mis pidi või mis asendis nad on. Ma vaatan vahel seda pilti justkui endale meeldetuletuseks, et ma ei annaks alla ega loobuks, et see teine maailm on ikkagi päriselt olemas.
Meil kästi lahkuda
Kui me sõbrannaga veel seal majas ringi liikusime, hakkas seal majas meiega uuesti rääkima see noormees, kes oli vene ajal seal majas tapetud. Mulle tundus, et ta oli ise selline kraakleja ja tüli norija poiss, selle pärast ta ka sellise lõpu ohvriks langes, teda oli korduvalt pussitatud. Mulle tundus, et selle vene rahvusest noormehe ema on vana, aga veel elab ja nutab teda taga.
Ülemistel korrustel oli kõik üsna rahulik, kuid trepist alla minnes kui oli veel paar astet minna, mind äkki tõugati. Ma küsisin, et mis see siis nüüd oli? Vastust ei tulnud aga seina peal oleva elektrikilbi uks liikus. Mu sõbranna võttis kaamera ja tegi pilti. Piltidele jäi helendav täpp, mida palja silmaga näha ei olnud, mis liikus ringi. Samal ajal mina küsisin, kes sa oled, selle käest, kes mind tõukas. Ma sain vastuse: „Kes sa ise oled? Mis te siin teete? Minge minema siit! See on minu maja!“ See oli mingi võimsam energia, mis tekitas minus hirmu. Ma tahtsin sõbrannale öelda, et meid aetakse siit minema, meil on aeg minna. Samal ajal tundis sõbranna täpselt sama. Me austasime selle olendi soovi ja lahkusime majast, kuid plaanime sinna veel tagasi minna.
Liina lood: kummitav kapp
Mu sõbranna sai tuttavaks ühe mehega. Neil klappis omavahel väga hästi ja varsti oli nende suhe juba nii kaugel, et nad mõtlesid koos elamise peale. Sõbranna oli käinud mehe juures korteris mõned korrad, kuid tundis end seal alati millegi pärast väga ebamugavalt ja halvasti. Ta ütles mehele, et tema sinna korterisse ei koli. Lõpuks otsustati koos hoopis majja kolida, mida mees oli remontinud ja korter, kuhu mees suurema remondi ajaks oli kolinud, välja üürida. Koos muude asjadega toodi majja ka korteris olnud mustaks värvitud kapp. See kapp pandi alguses esikusse, kust viis ka trepp üles teisele korrusele. Trepi kohal oli liikumisanduriga lamp, mis peale kapi majja toomist öösel ise korduvalt põlema hakkas ilma, et keegi oleks kuskil reaalselt liikunud. Lisaks sellele kaasnes kapi majja tulekuga kõigi majaelanike jaoks unehäired. Keegi ei saanud enam magada peale majaperemehe enda. Ka kapi uksed kippusid pidevalt lahti vajuma, nii et lõpuks pandi need mingi nööri või konksuga kinni seisma. See, et põhjus on kapis, hakkas ilmnema siis kui tütar külla oli tulnud enne mingit sünnipäeva. Kapp oli selleks ajaks kolitud sauna esisesse kaminaruumi, kus sai telekat vaadata ja niisama mõnusat õhtut veeta. Pärast esikust ära tõstmist ei ole tuli seal koridoris enam ise põlema hakanud. Sinna tuppa tehti tüdrukule ase. Öösel ärkas tüdruk selle peale, et kuulis kuskilt printeri häält. Pani tule põlema, aga printerit ei olnud mitte kuskil näha. Hommiku küsis ema käest, kus see printer on, tuli välja, et majas ei olegi mitte ühtegi printerit. Ometi oli tüdruk kindel selles, mida ta kuulis.
Miks see kapp mustaks on värvitud?
Järgmisel päeval läksin mina sinna ja sõbranna rääkis mulle kohe, et seal ruumis on imelikud hääled, mis tüdruk öösel oli kuulnud ja palus, et ma läheks vaataks, mis seal siis on. Läksin sinna ja hakkasin küsimusi küsima. Diivani peale ilmus üks vanaproua ja teatas, et tema on Miina ja suunas mind nina pidi vastu kappi. Ma arvasin, et probleemiks on üks vana kirst seal ruumis, aga ei, hoopis kapp. Ma küsisin, mis selle kapiga siis on. Miina räägib, et see on tema kapp ja miks see nüüd mustaks on värvitud, et see oli ju hele. Küsisin, et kui see kapp nüüd heledaks saab, et kas sa saad siis ära mindud. Vastust ma otseselt ei saanud, aga tuli teadmine, et võimalik, et ta sealt siis ikkagi ära läheb kui see kapp uuesti heledaks saab. Tulin sealt toast ära ja vaikselt rääkisin oma loo ära. Sõbranna läks sinna tuppa ja lubas sellele vanaprouale, et praegu on talv, aga kui tuleb kevad, siis ma viin selle kapi välja ja teen selle puhtaks. Tuli välja, et kapp oligi enne korterisse toomist olnud hele, aga mees millegi pärast oli selle musta peitsiga üle värvinud.
Pere kõige pisem laps armastas juba väikesest saati hirmsasti seal toas kapi ees mängida. Emal oli hea meel, sest laps oli seal mängides väga rahulik ja ema sai rahulikult oma toimetusi teha. Ühel hetkel märkas ema, et poiss muudkui jutustab seal omaette, no las ta siis olla. Kui isa õhtul koju tuli, jooksis poiss talle vastu ja hüüdis: „Tead, kes meil külas käis, tädi Miina!“ Sõbranna ehmatas täiesti ära, sest ta oli kindel, et poiss ei olnud meie vestlust kuulnud. Ehmatusest üle saanud, mõtles ta siiski, et kuna kapp otseselt lapsele midagi halba ei tee ja kevadel teeb ta selle kapi nagunii puhtaks, et las see siis olla seal.
Laps käis tädi Miinaga taevas
Läks aeg mööda ja kevad tuli kätte. Mingil hetkel mu sugulane tundis, et ta ikkagi enam ei taha seda kappi. Ta ei taha seda kappi isegi puhtaks teha, ta ei taha seda oma koju ja ta lihtsalt ei taha enam seda kappi. Tekkisid igasugu takistused selle kapi puhastamisel, lõpuks sai ta mehe nõusse ja kapp viidi õue. Seda tassisid peremees ja suur turske naabrimees kahekesi. Mees tuli rõõmsalt teatama mu sõbrannale, et kapp on nüüd õues, su süda võib rahul olla, aga tule vaata, mis su laps teeb. Laps ronis aga kappi ja tõmbas uksed kinni ja hüüdis, et tema lendab, tema lendab. Hiljem küsides rääkis laps, et tema käis tädi Miinaga taevas. Kui küsisime, et mis ta seal taevas veel nägi, ütles ta, et ega seal ei olnudki muud kui pilved, me seisime tädi Miinaga kahekesi pilve peal aga üks mees tuli ka, et nüüd on üks mees ka tädi Miinaga kaasas. Peale seda otsustas mu sugulane, et see kapp peab tõesti sealt majast kaduma ja ta tagus kapi laudadega kinni, et laps enam kappi ei saaks. Lisaks kõigele jäi pärast kapi tassimist peremehel selg nii haigeks, et sai vaevalt kõndida, sama juhtus ka abiks käinud naabrimehel. Alguses oli see kummaline, et kaks suurt meest tassivad kappi, mis ei kaalugi üldse nii palju ja siis hädaldavad oma selja pärast.
Pildile ilmus põlevate silmadega olend
Paar päeva hiljem jõudsin mina jälle sinna. Ütlesin, et tegelen selle kapiga hiljem, õhtu poole, käisime veel pihlaka oksi korjamas metsas. Lõpuks jõudsin ma selle kapi juurde ja hakkasin küsima, mis toimub. Kapist hakkasid tulema meeletud energiavood, mis tekitasid minus hirmu. Ma kutsusin sugulase endale kõrvale, et mida tema tunneb. Tal on ka tunnetused tegelikult olemas, ta lihtsalt kasutab neid vahel enda jaoks ja ei ole huvitatud nende edasi arendamisest. Mu sugulane seisis minu kõrvale ja ta hakkas kõikuma ette-taha ja ta ütles, et kapp nagu tõmbaks teda enda poole. Mind tõrjus kapp aga eemale ja hirmutas, aga teda tõmbas enda poole, Sugulane otsustas, et nüüd on lõpp, kadugu see kapp. Ma tegin taotluse, et palun näita ennast, kes sa siin oled, selle pärast sain ka foto kapist, kus klaasi peegeldusest on näha kolmnurkse peaga draakoni või mao sarnane põlevate silmadega olend. Mu sugulane oli sellest päris hirmunud ja kasutas ära need samad pihlaka oksad, mis me olime metsast toonud, pani need maja ümber igale poole, muidugi kõige rohkem kapi ja maja seina vahele.
Tädi Miinat ei olnud enam kapid
Oli magama mineku aeg ja meid pandi sinna tuppa, kus see kapp oli enne olnud. Minu laps ei ole kunagi pimedat kartnud, aga tol õhtul ta oli väga hirmul ja ei julgenud üldse magama jääda. Ma alguses lubasin küll, et jätan tule põlema, aga ta ei olnud sellega nõus. Lõpuks lõin ruumile kaitse peale, veidi pärast seda jäi laps kohe pikema jututa magama, enam ei kartnud. Järgmisel päeval ma püüdsin seda kappi puhastada, aga meil läks hästi kiireks ja ma tegin selle hästi kiiresti. Kui ma sellega alustasin, läks väike poiss täiesti paanikasse, et mis te teete, tädi Miina on seal sees. Lõpuks käskisin sugulasel poja ära viia, et saaksin puhastuse ikkagi ära teha. Tundus, et laps tajus, et ma hakkan neid ära saatma, kuna enne seda polnud lapsega ära saatmisest juttu olnud. Ma proovisin talle selgitada, et tädi Miina koht on mujal ja et ta nüüd lähebki taevasse, rahustasin lapse maha. Kui olin vastavad toimingud lõpetanud, ütlesin poisile, et mine vaata, mis kapis on. Poiss tuli tagasi, täiesti pettunud ja ütles, et tädi Miinat ei olegi enam seal kapis. Ma ütlesin talle, et ta ütleks ka nüüd tädi Miinale head aega, no mis sa ikka lapsele öelda oskad. Pärast puhastamist kapi puhastamist oli rahu majas.
Kapiga koos tulid tülid
Kuulsin hiljem, et peremees oli selle kapi leidnud ühest majast, mis oli täiesti lagunenud, kõik mööbel oli lagunenud, see kapp ainsana oli täiesti terve. Ta viis selle kapi ja mõned palgid sealt majast korterisse, kus ta tol hetkel elas, värvis kapi mustaks ja kasutas palke mujal korteris. Pärast seda lagunes mehe perekond, mõni aeg hiljem võttis ta uue naise, kuid ka sellega tulid suured tülid ja pärast viimast tüli lahkus ka mehe tütar. Kui mees minu sõbrannaga majja kolis, võeti sinna korterisse üürilised. Sinna kolis üks perekond ja üsna varsti hakkasid mehel seljavalud. Nende laps kukkus kokku, aga artsid ei tuvastanud, milles asi. Naine jäi haigeks ja praegu käib ta uuringutel, kuid leitud pole midagi. Kuna need palgid on endiselt korteris alles, ei ole kindel, kas mõju avaldab see kapp tagant järgi või siis hoopis need palgid. Ma ei oska seda öelda, mina seal korteris käinud ei ole.
Seljavalu kadus üle öö
Kui kapp oli maja juurest üldse ära viidud, tegi sugulane kohe terve maja puhastuse nii nagu ma talle ütlesin. Pärast seda said kõik rahulikult magada, kõigil pere liikmetel on rohkem energiat. Samal päeval kui kapp ära viidi kadus seljavalu nii peremehel kui naabrimehel. Mees alguses ei tahtnud kapist loobuda, sellega oli suur tüli, aga järgmisel hommikul ärgates ütles ta naisele, et usu või ära usu, aga minu seljavalu on kadunud. Nüüd on kapp majast eemal kõrvalises kohas, kus keegi ei ela ja seal on see tänapäevani. Tagant järgi räägivad kõik seal majas käinud inimesed, et neid see kapp väga häiris, kuigi ilus, aga ei meeldinud. Ainsad, kellele kapp meeldis, olid peremees ja see väike poiss. Mu sugulane leidis kapile ostja, kes soovis kapist pilte. Kohe pärast piltide tegemist, lakkas tema telefon töötamast ja lülitas ennast kuus korda välja, nõudis isegi pin-koodi. Ka piltide minule edasi saatmine osutus väga keeruliseks, see kapp ei tahtnud kuidagi jõuda selle inimeseni, kes seda endale tahtis. Kappi osta soovinud inimene oli just huvitatud selle kapi loost. Pärast piltide telefonist kustutamist ei ole telefon enam kordagi jukerdanud.
Mu sõbranna sai tuttavaks ühe mehega. Neil klappis omavahel väga hästi ja varsti oli nende suhe juba nii kaugel, et nad mõtlesid koos elamise peale. Sõbranna oli käinud mehe juures korteris mõned korrad, kuid tundis end seal alati millegi pärast väga ebamugavalt ja halvasti. Ta ütles mehele, et tema sinna korterisse ei koli. Lõpuks otsustati koos hoopis majja kolida, mida mees oli remontinud ja korter, kuhu mees suurema remondi ajaks oli kolinud, välja üürida. Koos muude asjadega toodi majja ka korteris olnud mustaks värvitud kapp. See kapp pandi alguses esikusse, kust viis ka trepp üles teisele korrusele. Trepi kohal oli liikumisanduriga lamp, mis peale kapi majja toomist öösel ise korduvalt põlema hakkas ilma, et keegi oleks kuskil reaalselt liikunud. Lisaks sellele kaasnes kapi majja tulekuga kõigi majaelanike jaoks unehäired. Keegi ei saanud enam magada peale majaperemehe enda. Ka kapi uksed kippusid pidevalt lahti vajuma, nii et lõpuks pandi need mingi nööri või konksuga kinni seisma. See, et põhjus on kapis, hakkas ilmnema siis kui tütar külla oli tulnud enne mingit sünnipäeva. Kapp oli selleks ajaks kolitud sauna esisesse kaminaruumi, kus sai telekat vaadata ja niisama mõnusat õhtut veeta. Pärast esikust ära tõstmist ei ole tuli seal koridoris enam ise põlema hakanud. Sinna tuppa tehti tüdrukule ase. Öösel ärkas tüdruk selle peale, et kuulis kuskilt printeri häält. Pani tule põlema, aga printerit ei olnud mitte kuskil näha. Hommiku küsis ema käest, kus see printer on, tuli välja, et majas ei olegi mitte ühtegi printerit. Ometi oli tüdruk kindel selles, mida ta kuulis.
Miks see kapp mustaks on värvitud?
Järgmisel päeval läksin mina sinna ja sõbranna rääkis mulle kohe, et seal ruumis on imelikud hääled, mis tüdruk öösel oli kuulnud ja palus, et ma läheks vaataks, mis seal siis on. Läksin sinna ja hakkasin küsimusi küsima. Diivani peale ilmus üks vanaproua ja teatas, et tema on Miina ja suunas mind nina pidi vastu kappi. Ma arvasin, et probleemiks on üks vana kirst seal ruumis, aga ei, hoopis kapp. Ma küsisin, mis selle kapiga siis on. Miina räägib, et see on tema kapp ja miks see nüüd mustaks on värvitud, et see oli ju hele. Küsisin, et kui see kapp nüüd heledaks saab, et kas sa saad siis ära mindud. Vastust ma otseselt ei saanud, aga tuli teadmine, et võimalik, et ta sealt siis ikkagi ära läheb kui see kapp uuesti heledaks saab. Tulin sealt toast ära ja vaikselt rääkisin oma loo ära. Sõbranna läks sinna tuppa ja lubas sellele vanaprouale, et praegu on talv, aga kui tuleb kevad, siis ma viin selle kapi välja ja teen selle puhtaks. Tuli välja, et kapp oligi enne korterisse toomist olnud hele, aga mees millegi pärast oli selle musta peitsiga üle värvinud.
Pere kõige pisem laps armastas juba väikesest saati hirmsasti seal toas kapi ees mängida. Emal oli hea meel, sest laps oli seal mängides väga rahulik ja ema sai rahulikult oma toimetusi teha. Ühel hetkel märkas ema, et poiss muudkui jutustab seal omaette, no las ta siis olla. Kui isa õhtul koju tuli, jooksis poiss talle vastu ja hüüdis: „Tead, kes meil külas käis, tädi Miina!“ Sõbranna ehmatas täiesti ära, sest ta oli kindel, et poiss ei olnud meie vestlust kuulnud. Ehmatusest üle saanud, mõtles ta siiski, et kuna kapp otseselt lapsele midagi halba ei tee ja kevadel teeb ta selle kapi nagunii puhtaks, et las see siis olla seal.
Laps käis tädi Miinaga taevas
Läks aeg mööda ja kevad tuli kätte. Mingil hetkel mu sugulane tundis, et ta ikkagi enam ei taha seda kappi. Ta ei taha seda kappi isegi puhtaks teha, ta ei taha seda oma koju ja ta lihtsalt ei taha enam seda kappi. Tekkisid igasugu takistused selle kapi puhastamisel, lõpuks sai ta mehe nõusse ja kapp viidi õue. Seda tassisid peremees ja suur turske naabrimees kahekesi. Mees tuli rõõmsalt teatama mu sõbrannale, et kapp on nüüd õues, su süda võib rahul olla, aga tule vaata, mis su laps teeb. Laps ronis aga kappi ja tõmbas uksed kinni ja hüüdis, et tema lendab, tema lendab. Hiljem küsides rääkis laps, et tema käis tädi Miinaga taevas. Kui küsisime, et mis ta seal taevas veel nägi, ütles ta, et ega seal ei olnudki muud kui pilved, me seisime tädi Miinaga kahekesi pilve peal aga üks mees tuli ka, et nüüd on üks mees ka tädi Miinaga kaasas. Peale seda otsustas mu sugulane, et see kapp peab tõesti sealt majast kaduma ja ta tagus kapi laudadega kinni, et laps enam kappi ei saaks. Lisaks kõigele jäi pärast kapi tassimist peremehel selg nii haigeks, et sai vaevalt kõndida, sama juhtus ka abiks käinud naabrimehel. Alguses oli see kummaline, et kaks suurt meest tassivad kappi, mis ei kaalugi üldse nii palju ja siis hädaldavad oma selja pärast.
Pildile ilmus põlevate silmadega olend
Paar päeva hiljem jõudsin mina jälle sinna. Ütlesin, et tegelen selle kapiga hiljem, õhtu poole, käisime veel pihlaka oksi korjamas metsas. Lõpuks jõudsin ma selle kapi juurde ja hakkasin küsima, mis toimub. Kapist hakkasid tulema meeletud energiavood, mis tekitasid minus hirmu. Ma kutsusin sugulase endale kõrvale, et mida tema tunneb. Tal on ka tunnetused tegelikult olemas, ta lihtsalt kasutab neid vahel enda jaoks ja ei ole huvitatud nende edasi arendamisest. Mu sugulane seisis minu kõrvale ja ta hakkas kõikuma ette-taha ja ta ütles, et kapp nagu tõmbaks teda enda poole. Mind tõrjus kapp aga eemale ja hirmutas, aga teda tõmbas enda poole, Sugulane otsustas, et nüüd on lõpp, kadugu see kapp. Ma tegin taotluse, et palun näita ennast, kes sa siin oled, selle pärast sain ka foto kapist, kus klaasi peegeldusest on näha kolmnurkse peaga draakoni või mao sarnane põlevate silmadega olend. Mu sugulane oli sellest päris hirmunud ja kasutas ära need samad pihlaka oksad, mis me olime metsast toonud, pani need maja ümber igale poole, muidugi kõige rohkem kapi ja maja seina vahele.
Tädi Miinat ei olnud enam kapid
Oli magama mineku aeg ja meid pandi sinna tuppa, kus see kapp oli enne olnud. Minu laps ei ole kunagi pimedat kartnud, aga tol õhtul ta oli väga hirmul ja ei julgenud üldse magama jääda. Ma alguses lubasin küll, et jätan tule põlema, aga ta ei olnud sellega nõus. Lõpuks lõin ruumile kaitse peale, veidi pärast seda jäi laps kohe pikema jututa magama, enam ei kartnud. Järgmisel päeval ma püüdsin seda kappi puhastada, aga meil läks hästi kiireks ja ma tegin selle hästi kiiresti. Kui ma sellega alustasin, läks väike poiss täiesti paanikasse, et mis te teete, tädi Miina on seal sees. Lõpuks käskisin sugulasel poja ära viia, et saaksin puhastuse ikkagi ära teha. Tundus, et laps tajus, et ma hakkan neid ära saatma, kuna enne seda polnud lapsega ära saatmisest juttu olnud. Ma proovisin talle selgitada, et tädi Miina koht on mujal ja et ta nüüd lähebki taevasse, rahustasin lapse maha. Kui olin vastavad toimingud lõpetanud, ütlesin poisile, et mine vaata, mis kapis on. Poiss tuli tagasi, täiesti pettunud ja ütles, et tädi Miinat ei olegi enam seal kapis. Ma ütlesin talle, et ta ütleks ka nüüd tädi Miinale head aega, no mis sa ikka lapsele öelda oskad. Pärast puhastamist kapi puhastamist oli rahu majas.
Kapiga koos tulid tülid
Kuulsin hiljem, et peremees oli selle kapi leidnud ühest majast, mis oli täiesti lagunenud, kõik mööbel oli lagunenud, see kapp ainsana oli täiesti terve. Ta viis selle kapi ja mõned palgid sealt majast korterisse, kus ta tol hetkel elas, värvis kapi mustaks ja kasutas palke mujal korteris. Pärast seda lagunes mehe perekond, mõni aeg hiljem võttis ta uue naise, kuid ka sellega tulid suured tülid ja pärast viimast tüli lahkus ka mehe tütar. Kui mees minu sõbrannaga majja kolis, võeti sinna korterisse üürilised. Sinna kolis üks perekond ja üsna varsti hakkasid mehel seljavalud. Nende laps kukkus kokku, aga artsid ei tuvastanud, milles asi. Naine jäi haigeks ja praegu käib ta uuringutel, kuid leitud pole midagi. Kuna need palgid on endiselt korteris alles, ei ole kindel, kas mõju avaldab see kapp tagant järgi või siis hoopis need palgid. Ma ei oska seda öelda, mina seal korteris käinud ei ole.
Seljavalu kadus üle öö
Kui kapp oli maja juurest üldse ära viidud, tegi sugulane kohe terve maja puhastuse nii nagu ma talle ütlesin. Pärast seda said kõik rahulikult magada, kõigil pere liikmetel on rohkem energiat. Samal päeval kui kapp ära viidi kadus seljavalu nii peremehel kui naabrimehel. Mees alguses ei tahtnud kapist loobuda, sellega oli suur tüli, aga järgmisel hommikul ärgates ütles ta naisele, et usu või ära usu, aga minu seljavalu on kadunud. Nüüd on kapp majast eemal kõrvalises kohas, kus keegi ei ela ja seal on see tänapäevani. Tagant järgi räägivad kõik seal majas käinud inimesed, et neid see kapp väga häiris, kuigi ilus, aga ei meeldinud. Ainsad, kellele kapp meeldis, olid peremees ja see väike poiss. Mu sugulane leidis kapile ostja, kes soovis kapist pilte. Kohe pärast piltide tegemist, lakkas tema telefon töötamast ja lülitas ennast kuus korda välja, nõudis isegi pin-koodi. Ka piltide minule edasi saatmine osutus väga keeruliseks, see kapp ei tahtnud kuidagi jõuda selle inimeseni, kes seda endale tahtis. Kappi osta soovinud inimene oli just huvitatud selle kapi loost. Pärast piltide telefonist kustutamist ei ole telefon enam kordagi jukerdanud.