KEHAKEELE TÄHTSUS
Kehakeele lugemine
Kehakeelega seoses võib nii mõnelgi inimesel tekkida küsimus: mis kasu on kehakeele tundmisest?
Vastus on ilmselge – kui on saanud selgeks, mida teatavad žestid märgivad, võib
hakata “lugema”, mida teised inimesed tegelikult mõtlevad. Sõnades on suhteliselt kerge valetada,
märksa raskem – isegi võimatu – on seda teha kehakeelega. Žestid ja teod ei lähe sageli
kokku sõnumiga, mida lausutud sõnad ilmselgelt edastavad. Näiteks inimene, kelle jutt kõlab
enesekindlalt ja kes on vestluses sõnarohke, võib näidata ennast närvilise ja tõrjuvana, kui
tema kehakeelt uurida.
Näiteks võib tuua mõne seltskondliku koosviibimise või mõne muu rahvarohkema ürituse,
kus on koos palju erinevaid inimesi. Kui tunda mõningaid põhilisi kehakeele märke, siis võib
inimesi jälgides avastada mõndagi sellist, mida jälgitav ise varjata võib püüda. Kehakeele
märke uurides selgub, kes üritusel viibivatest inimest püüab vestluskaaslasele muljet avaldada
ja kes üldse mingit muljet ei avalda. Võib näiteks märgata, et mõni on süüvinud vestlusesse
veetleva kaaslasega, tundamata tegelikult vähimatki huvi selle vastu, mida partner
räägib. Ainult kehakeelt jälgides on võimalik aru saada, kas rääkija on teadlik oma kaaslase
hajevil olekust ja kas ta reageerib tähelepanule või blokeerib seda. Ruumi teises otsas võib
näiteks aga avastada, kes manipuleerib vesteldes ja kes räägib lausvalesid. Kui üks üritusel
osalejatest tunneb teiste suhtes üleolekut, siis ei jää sellest tulenev hõõrumine kehakeelt tundval
inimesel märkamata. Kui pöörata natuke rohkem tähelepanu sellele, milliseid žeste inimesed
teiega vesteldes teevad, võib saada tohutult informatsiooni. Juba selle järgi, kuidas nad
istuvad või seisavad, saab öelda, kas nad huvituvad sellest, mida te räägite, on nad teiega nõus
või mitte, kas nad oleksid parema meelega kusagil mujal ja isegi seda, kas te olete nende
jaoks atraktiivne. Kõike seda, ilma et oleks sõnagi lausutud.
Kehakeele hindamise oskus võib aidata ka parandada pingelisi ja piinlikke olukordi. Nähes, et
keegi on uje ja tunneb end ebakindlalt, saab aidata tal end mugavamalt tunda. Osates näha, et
keegi valetab, võib talle seda otse öelda või lihtsalt hoiduda tema õnge sattumast. Isegi kui
olete juba väga läbinägelik ja oskate olukordi hinnata, arendab kehakeele tundmine neid oskusi
veelgi ja annab lisakindlust.
Kehakeele kasutamine
Kehakeele abil suhtlemine on instinktiivne ja loomulik. Ent kui õppida kehakeele peensusi ja
saada teadlikuks sellest, kuidas ise neid kasutate, võib avada enda jaoks terve uue suhtlemismaailma.
Tasuks pöörata tähelepanu oma kehakeelele. Missugust kehakeelt kasutate, kui olete õnnelik,
erutatud, kurb või rõhutud? Ja kui olete ärritatud ja vihane? Mõningase harjutamise tulemusel
saab huviline teadlikuks sellest, milline on tema hoiak, kui ta astub võõraid täis ruumi, kuidas
ta seisab, kui on koos kolleegidega, ja kuidas ta kehahoid muutub, kui tuppa astub keegi, keda
ta armastab. On võimalik jälgida oma kehakeelt isegi ägedalt vaieldes. Nii võib avastada tundeid
ja motiive, millest aimugi ei olnud.
Ainult natuke harjutamist ja siirast huvi läheb vaja selleks, et teha oma kehakeeles teadlikke
muutusi – valida, kuidas näha maailma ja millised suhteid sellega luua/hoida. Tehes positiivse
kehakeele kasutamise endale harjumuseks, võib omakorda tekitada oma elus hulga soodsaid
muutusi. Inimene võib avastada, et ta hakkab teistele aina rohkem meeldima, ja et isegi need,
kes teda tavaliselt tähele ei pannud, võivad hakata teda tunnustama. Lõppkokkuvõttes, teistele
positiivseid žeste pakkudes võib kehakeele tundja avada enda ees nii mõnegi perspektiivi.
Sobiva kehakeele valimine ei tähenda, et inimene on võlts või manipuleeriv. See on lihtsalt
teadmine sellest, kuidas soovitakse teiste silmis välja paista. Lihtsalt tuleb juhita end vastavalt,
kasutades toetavaid kehažeste. Hea, tugev, positiivne kehakeel annab enesekindlust ja
laseb ennast näidata parimast küljest.
KEHAKEELE ALUSED
Suhtlemise käigus sooritame lugematu hulga tegusid. Neid võib jagada eri kategooriatesse.
Näoilmed, žestid ja kehahoid on inimese käitumise alustoed. Kuigi kultuurilised erinevused
kehakeelt teatud määral küll mõjutavad, on palju sellest universaalne. Kus maailma nurgas ka
ei viibiks, tunneme sõbraliku naeratuse või vaenuliku liigutuse kohe ära. Õpime seda keelt
sellest hetkest peale, kui tuleme siia ilma, oma ema süles. Pikkamööda meie arusaamine
sellest kasvab, kuni oleme suutelised tõlgendama ja kasutama suurt hulka puudutusi, žeste ja
ilmeid. Kuigi oleme arendanud niisuguseid tehnoloogilisi uuendusi, nagu telefon, faks ja epost,
et rakendada oma oskust kõnelda ja kirjutada, jääb kehakeel alati meie põhiliseks ja
selgeimaks suhtlemisvahendiks.
Geneetilised alused
Teatud tegevused on meile geneetiliselt kaasa sündinud ja on osa meie ellujäämise varustusest.
Näiteks imikuna teame instinktiivselt, kuidas imeda. Teame sedagi, kuidas nutta, kui oleme
näljased või vajame tähelepanu. Kui saame vanemaks, puhkeme spontaanselt nutma, kui
oleme endast väljas, just nii samuti, nagu millegi naljaka peale spontaanselt naerma puhkeme
Ümbrusest tingitud kehakeele alused
Arenedes õpime tegevusi keskkonnast. Näiteks jäljendame loomulikult teisi oma sõpruskonnas.
Just lapsed ja teismelised võtavad omaks erilise kõnepruugi, selleks et olla “lahedad’’ ja
sõpradele vastuvõetavad. Ka võivad nad muuta oma kõnnakut ja liigutusi.
Kultuurilised alused
Kultuur on keskkonnaga tihedalt seotud. Mõned meie tegudest tulenevad kuulumisest selgelt
piiritletud kogukonda, sekti, rühma või isegi spordimeeskonda, mis on kujundanud teatavad
ainuomased kehakeele harjumused. Näiteks tantsib Uus-Meremaa All Blacks ragbimeeskond
enne iga mängu rituaalselt maoori sõjatantsu haka’t. Tantsuliigutused on tuletatud muistsest
maoori väljakutse ja võitluse kehakeelest. Isegi nii lihtne žest nagu tervitamine võib pärit olla
kindlast kultuurist. Kui meie läänes surume sageli kohtumisel kätt, siis Indias panevad inimesed
käed kokku ja kummardavad peaga.
Psühholoogilised alused
Teatavad teod on puhtpsühholoogilised reaktsioonid, refleksid, mille üle meil praktiliselt
kontroll puudub. Näiteks kui keegi ähvardab rusikaga, võime tahtmatult tagasi põrkuda, see
on hirmu ja alistumise liigutus. Eriti pakub siin huvi tahtmatu reflektoorne pupillide avardumine,
väga usaldusväärne kehakeele vorm, eelkõige sellepärast, et seda ei saa teadlikult
kontrollida.
TSOONID
Inimesed on väga sotsiaalsed olendid ja mõnikord jagame paljude teistega piiratud kodu-, töö
ja laiemaid territooriume. Tähtis tegur harmoonia säilitamiseks niisugustes tihedates rühmades
on austus isikliku ruumi vastu. Hoides kinni kirjutamata käitumisreeglitest selle kohta,
kes mis ruumi saab ja millal, suudame elada suhteliselt rahus ja hoida sotsiaalset korda. Kõige
selle keskmes on meie suutlikkus kasutada kehakeelt, signaliseerimaks oma ruumivajadusest,
omandiõigusest mingile territooriumile, oma külalisestaatusest kellegi teise territooriumil ja
lugematutest muudest vaevumärgatavatest sõnumitest, mida vajame suhtlemiseks, selleks, et
elada koos teiste inimolenditega.
Sisemine intiimtsoon
Alates kehakontaktist kuni ligikaudu 15 cm. See tsoon on reserveeritud armsamale, väga lähedastele
sõpradele, vanematele ja lastele. Kui laseme inimese sellesse tsooni, anname talle loa
puudutada oma nahka – meie keha ülimalt tundlikku osa. Kui meid puudutatakse ilma loata,
tunneme, et meie vastu kasutatakse vägivalda. Puudutus võib edastada palju sõnumeid, õrnust,
lohutust, vägivalda ja seksuaaliha. Kujutlege, et paaril on olnud äge tüli. Üks partneritest
sirutab käe, et puudutada teist, püüdes olukorda lahendada. Teine pool võib väga hästi öelda:
‚‚Mine minema... Ära puutu mind!’’, andes sellega teada, et seni, kui nad on konfliktis, on
sisemine intiimtsoon tabu. Pääs sellesse tsooni taastatakse ainult siis, kui lahkheli on möödas
ja mõlemad pooled on andnud selleks täieliku nõusoleku. Muidugi ei pruugi seda sõnadega
väljendada, aga see edastatakse terve rea füüsiliste lähenemimskatsete ja nende vastuvõtmisega.
Välimine intiimtsoon
Alates 15 cm kuni ligikaudu 45 cm inimkehast. Nagu sisemine intiimtsoon, on välimine intiimtsoon
ala, kuhu lastakse ligi ainult niisuguseid inimesi, nagu pereliikmed, lähedased sõbrad
ja armsamad. Aga kui kõige intiimsemas tsoonis lubatakse puudutusi, siis välimine tsoon
lubab küll lähedust, kuid mitte füüsilist kontakti. Igaüks, kes siseneb sellesse tsooni meie loata,
võib põhjustada hulga nii vaimseid kui ka füüsilisi vaenulikke reaktsioone. Kui käivitub
meie enesekaitse- ja turvamehhanism, tõuseb meil vererõhk ja adrenaliinitase. Kuklakarvad
lähevad turri ja nahk tõmbab kokku. Me kas taganeme, astume teelt kõrvale või sulgeme enda
täielikult, nagu võime teha, sisenedes rahvast täis lifti, kus on praktiliselt võimatu füüsilist
kontakti vältida.
On mõningaid eraolukordi, mil lubame võõra oma välimisse intiimtsooni: rahvarohked klubid
ja baarid, liftid, bussid ja allmaarongid. Ometi on füüsilisel lähedusel oma piirid, mida nendes
olukordades aktsepteerime.
Isiklik tsoon
Alates umbes 45 cm kuni ligikaudu 1,2 meetrit. Intiimtsoonist väljaspool laiub meie isiklik
tsoon. See on vahemaa, mis meid mugavalt lahutab meie tuttavatest inimestest, nagu kolleegidest,
sõpradest pubis ja tuttavatest mitteametlikel üritustel. Selles kauguses saame teiste inimeste
sisemises ja välimises tsoonis kergesti ajutiselt sisse ja välja liikuda, kui saame selleks
vaikiva loa. Võime teha seda mõne naljatleva puudutuse, julgustava patsutuse või tervitusmusiga.
Sõprade vahel on niisugune liikumine intiimsemasse tsooni tavaliselt mugav ja vastuvõetav.
Ent tuleb tähele panna seda, kuidas inimesed reageerivad, kui rühma võetakse vastu
võõras. Dünaamika muutub peaaegu vältimatult, isiklik tsoon avaneb väljapoole, et uut inimest
mahutada. Kui inimene ei ole tuntud, toimub tõenäoliselt mingis vormis tutvustamine ja
tervitamine. Alguses võidakse rakendada barjääržeste, nagu vaheliti käsivars või käe hoidmist
keha ees. Mõni võib oma isikliku ruumi kohendamiseks astuda sammu tagasi, teine võib
keerata ette õla või pöörata pea kõrvale, et hoopis kellegi teisega rääkida. Võimalik, et keegi
vabandab ja lahkub. Aga kui uustulnuk vastu võetakse, siis pikkamööda barjäärid langevad ja
rühm hakkab jälle tasapisi koomale tõmbuma, jätkates normaalset vestlust.
Sotsiaalne tsoon
Alates umbes 1,2 meetrit kuni ligikaudu 3,6 meetrit. Kui viibitakse inimeste hulgas, kes pole
väga tuttavad, muutub kehatsoon veelgi tugevamaks. Võõraid ei lubata seista nii lähedal kui
sõpru ja kohe muututakse valvsaks, kui mõni võõras tungib isiklikku ruumi. Kuid on palju
igapäevaseid olukordi – nagu poes millegi ostmine, asjaajamine torulukksepaga või bussipileti
näitamine kontrolörile –, mis sunnivad suhtlema inimestega, keda me ei tunne. Kui teha
oma igapäevaste talituste juures tähelepanekuid, kui kaugel niisuguse suhtlemise puhul seisavad
inimesed, keda me ei tunne, võib tuttavaks saamise korral panna tähele, kas ja kuidas see
distants muutub. Distants on sageli mõõdupuu, millega mõõta, kui tugevad on suhted teatud
inimestega. Lihtsalt öeldes – mida ligemal seisavad teatud inimesed meile füüsiliselt, seda
lähedasemad on nad ka emotsionaalselt. Kui võõraga sugenevad sõbrasuhted, hakkab vahemaa,
mida seni on suhtlemise ajal hoitud, muutuma väiksemaks, sest laseme teineteise oma
ellu ja isiklikku ruumi.
MITTEVERBAALNE SUHTLEMINE
Mitteverbaalse suhtlemise alla saab liigitada mitmeid nn vaikseid suhtlemisviise: käe surumist
teretamisel, pilke, näogrimasse, keha üldist hoiakut, kulmukergitust, silmapilgutust, naeratust,
õlgu, käte ja jalgade asendit ja liigutusi.
Käed
Inimeste käed on üheks tähtsamaks väljendusvahendiks kehakeele puhul. Sellega võib teistele
anda teada palju informatsiooni. Mõnikord võib juba inimese kätlemisel kindlaks teha, millise
inimesega on tegu.
Kätlemine
Kätlemine on ürgkogukondliku korra jäänuk. Kui ürginimesed kohtusid, sirutasid nad üksteise
poole oma avatud peopesad, näitamaks, et nad pole relvastatud.
See liigutus on aegade jooksul kaotanud oma esialgse tähenduse ja tekkinud on tema erikujud
– käega lehvitamine, peopesa rinnale surumine ja muud. Muistse tervituskombe tänapäevane
viis väljendub selles, et inimesed sirutavad teineteisele käed ja raputavad neid kergelt. Tavaliselt
raputatakse käsi 3-7 korda.
Vaatlamata sellele, et tutvumisel on käesurumine üldlevinud komme, tuleb arvestada asjaolusid,
mis ei luba alati esimesena kätt ulatada. Pidades silmas, et käepigistus on külalislahkuse
ja südamlikkuse tunnusmärk, tuleb enne esimesena käe ulatamist endalt küsida: ''Kuidas mind
vastu võetakse? Kas olen soovitud külaline?'' Kaubaagente õpetatakse, et mitte kunagi ei tohi
ostjale, kelle juurde on mindud ilma eelneva kokkuleppeta, esimesena kätt sirutada. See võib
tehingule halvasti mõjuda, sest võib-olla pole agent ostjale üldse meele järgi, aga sunnib
võimalikku ostjat tegema seda, mida ta ei taha. Samuti võivad artriidihaiged ja õrnade sõrmedega
inimesed kaitseasendisse tõmbuda, kui te neile käepigistust peale surutakse. Sel juhul on
parem oodata, kuni vastaspool ise käe ulatab. Kui ta selle tegemata jätab, võib tervituseks
lihtsalt pead noogutada.
On olemas palju kätlemisviise ning nendele leiduvad ka oma selgitused. Näiteks on olemas
võimukas kätlemine, mis on tervitamisel kõige sõjakam viis. See annab partnerile vähe võimalusi
võrdväärseks suhtlemiseks. Sel moel kätlevad võimukad mehed, sirutades alati esimesena
käe, mille peopesa on allapoole pööratud. Sellise kätlemisviisiga sunnitakse oma partnerit
alistuma, sest too peab vastama ülespoole pööratud peopesaga.
Mõni käesurumine võib olla nii erapooletu ja tundetu, et tekib mulje, nagu oleks surnud kala
puudutanud. Eriti veel siis, kui käsi on külm ja niiske. Niisugust kätlemisviisi peetakse iseloomutuse
tunnusmärgiks, eriti veel seetõttu, et taolise inimese käsi allub kergesti survele. Hämmastav
on tõsiasi, et paljud loiu käepigistusega inimesed ei tea sellest midagi. Seeärast on
kasulik enne otsustamist, millist kätlemist edaspidi kasutada, lasta sõpradel oma käepigistust
eelnevalt iseloomustada.
Sirge väljasirutatud käega kätlemine on nagu võimukaski tervitusviis sõjaka inimese tunnus.
Selle peamine mõte on hoida vahemaad ja tõkestada partneri tungimist oma intiimsesse vööndisse.
Niisugust kätlemisviisi kasutavad oma isikliku ala kaitsmiseks ka maalt pärit ja palju
avarama intiimse vööndiga inimesed. Maainimesed võivad sel juhul ka ettepoole kummardada
ja isegi ühel jalal kõõluda.
Sõrmeotste surumine meenutab väljasirutatud sirge käega kätlemist, mis pole lõpule viidud:
käe asemel satuvad partneri pihku vaid sõrmed. Niisugust tervituse algataja ei pruugi teise
heatahtlikkuses üldse kahelda, ta pole vaid endas kindel. Nagu eelmisegi kätlemisviisi puhul
on ka selle käeandmise eesmärk hoida vastaspoolt endast küllaldasel kaugusel.
Mõlema käega kätlemine väljendab siirust, usaldust või tunnete sügavust partneri suhtes. Siin
tuleb tingimata pöörata tähelepanu kahele asjaolule. Esiteks kasutatakse tunnete ülekülluse
väljendamiseks vasakut kätt, mis asetatakse teretatava paremale käele. Tunnete sügavuse astet
näitab koht, kuhu käsi pannakse. Kui näiteks käsi asetatakse partneri käsivarrele, siis näitab
see suuremaid tundeid kui randmest haaramine. Ja kui käsi pannakse õlale, väljendab see
sügavamaid tundeid kui õlavarre surumine. Teiseks tähendab vasaku käe tegevuse partneri
intiimsesse vööndisse tungimist. Üldiselt on õlavarre ja õla puudutamine mõeldav vaid
lähedaste sõprade ja sugulaste puhul.
Käte asetamine selja taha
On täheldatud, et Inglismaa kuningliku perekonna liikmetel on kombeks olnud käia, käed selja
taga (prints Andrew, prints William). On kindlaks tehtud, et selline asend on iseloomulik ka
teiste maade kuninglike dünastiate esindajatele. Käte asetamisel selja taha on mitmeid variante
- selja taga teineteist hoidvad käelabad või teise käe randmest surumine. Teise käe randmest
surumine annab tunnistust sellest, et inimene on tujust ära ja püüab end rahustada. Sel juhul
haarab üks käsi teisest nii kõvasti kinni, otsekui takistamaks seda löögiks tõusmast. Käsi nihkub
seda kõrgemale, mida vihasemaks inimene läheb.
Avatud peopesad
Peopesad on siiruse, avatuse, austuse ja usalduslikkuse väljendajaks. Usaldav laps sirutab ette
oma mõlemad peopesad. Kui inimene on teiega täiesti avameelne, sirutab ta teie poole ühe või
mõlemad peopesad. Nagu teisedki kehakeele liigutused, on see täiesti ebateadlik žest, mis
kinnitab teile, et vestluskaaslane räägib tõtt. Laps peidab valetades käed selja taha, kui aga
naine salgab, et pidas sõbrannadega kogu öö pidu, siis hoiab ta selgituse ajal käsi ristatult või
taskus. Peidetud peopesad võivad meile reeta, et inimene luiskab. Avatud peopesad ja pettus.
Elukutselistel petturitel on omapärane anne viia sõnadeta signaalid kooskõlla sõnalise
valetamisega.
Käed kui tõkked
Kui inimene paneb ühe või mõlemad käed rinnale, siis moodustab ta tõkke. Oma olemuselt on
see katse ohust või ebameeldivast olukorrast kõrvale hoida. Kui inimene närveerib või on
sattunud kriitilisse olukorda, siis asetab ta käed rinnal vaheliti, mis on selge ohutunde märk.
Kui kuulaja asetab käed rinnal vaheliti, tähendab see seda, et tal tekib eitav suhtumine esinejasse.
Selle žestiga pöörab ta räägitavale vähem tähelepanu. Siinjuures tuleb tähele panna,
et ühelt partnerilt lähtuv sõnatu teave avaldab teisele suurt mõju. Antud juhul ei soodusta see
põrmugi vestlusel ühist keelt leidmaks.
Silmad
Silmad mängivad kahtlemata samuti suurt rolli kehakeele puhul. Mõnikord võib vaid üheainsa
pilguga alustada suhtlemist kellegi võõraga.
Pilkkontakt
Pilkkontaktil on neli funktsiooni: informatsiooni kinnitamine, suhtluse reguleerimine, intiimsuse
e. läheduse väljendamine ja sotsiaalne kontroll.
Sotsiaalne kontroll tähendab seda, kui vaatame näiteks kurjalt lapsele otsa, kui ta tahab rahvarohkes
paigas nutma hakata või vastame kellegi uurivale pilgule hukkamõistva pilguga. Meie
pilk räägib tähelepanust, mida me kellelegi osutame, ja selle tähelepanu määrast.
Michale Argyle´i väitel vaadatakse teineteisele otsa 30% kuni 60% suhtlemise ajast. Kui silmside
kestab juba rohkem kui 2/3 ajast, ollakse rohkem huvitatud vestluskaaslase isikust kui
tema sõnadest. Siis on tegemist armunutega. Teisel juhul põrnitsevad üksteisele otsa aga võitlusvalmis
vaenlased. Ka siis, kui suhtluspartneri küsimus või väide tekitab viha või agressiivsust,
vaadatakse talle pikalt otsa. Kehtib seaduspära, et vestluskaaslasele vaadatakse otsa rohkem
kuulamise kui kõnelemise ajal.
Signaalid silmadega
Silmadega antakse edasi kõige täpsemaid ja avatumaid suhtlemissignaale. Selle kanali kaudu
edastatakse informatsiooni sümpaatia, külgetõmbe, kompetentsuse, usaldusväärsuse ning hingelise
seisundi kohta. Abstraktselt mõtlevad inimesed püüavad luua kestvat silmsidet tunduvalt
rohkem kui konkreetselt mõtlevad inimesed.
Esmakohtumisel antakse tihti pilkkontaktiga märku, kas soovitakse vestlusesse laskuda või
mitte. Kontakti vältimine on märk, et inimene pole suhtlemisest eriti huvitatud. Seltskondlikes
suhtlemissituatsioonides on täheldatud huvitavat omapära - omavahel tuttavad otsivad põhjust
pilkkontakti vältimiseks, võõrad inimesed aga selle loomiseks. Pilkkontakti välditakse ka siis,
kui kõnealune teema valmistab piinlikkust või kui edastatavad uudised on halvad. Ka väga
häbelikud inimesed ei talu silmsidet.
Vestluse ajal vaatab teisele sagedamini silma see, kes peab oma vestluskaaslast tugevamaks,
kogenenumaks ning targemaks. Silmavaatamisega avab ta oma aju telepaatiliseks sisenduseks.
Samal põhjusel vaatab rääkija harva kuulajale silma: jutustaja ajus toimub sel hetkel intensiivne
mõtete arendus- ja järjestamisprotsess ning võõras pilk (seega ka võõrad mõtted)
ainult segaksid. Kui vahemaa vestluskaaslaste vahel suureneb, hakkavad nad sagedamini teineteise
pilku otsima – see kompenseerib nende vähenenud telepaatilist ühendust. Psühholoogide
sõnul otsivad naised meestest sagedamini pilkkontakti ning vaatavad palju sagedamini
vestluskaaslasele otsa.
Meeste ja naiste pilgukasutusele on järgmine seletus - meeste jaoks on tähtsal kohal loogiline
mõtlemine ning seetõttu on tähtsaim sõnadega väljendatav mõte. Naised aga oskavad hinnata
intuitsiooni tähtsust ning peavad tähtsaks seda, mis on pilgu taga. Naine olevat telepaatilisele
informatsioonile üldse mehest vastuvõtlikum, seepärast on pilgul tema psüühikas ja käitumises
palju suurem tähtsus.
Mehed võtavad pilku tihti kui ähvardust, naistele on see tähelepanu- ja kontaktisoovi märk.
Teadlaste sõnul tingib naise iha silmsideme järgi loodus: see on seotud vajadusega soo jätka
miseks partner ligi meelitada. Kõrgendatud huvi puhul partneri vastu laienevad pupillid tunduvalt,
millega suureneb ka pilgu maagiline mõju väljavalitule - nimelt laieneb pupilli suurenemisel
telepaatiline kanal ning tänu sellele võivad salajased soovid hakata mõjutama partnerit.
Kui inimene on erutusseisundis, suurenevad tema silmad kuni neli korda. Tigedus- ja
süngusemeeleolu sunnib aga silmateri kokku tõmbuma.
Miks lähevad ehmudes silmad pärani – sest inimene tahab saada alateadlikult maksimumaalselt
informatsiooni. Inimene pigistab silmad kinni või pöörab pilgu kõrvale talle osaks saanud
etteheite või hukkamõistu puhul – sellega kaitseb ta oma aju kõige negatiivse eest ega lase ligi
võõraid emotsioone. Kui inimene pole aus või tahab midagi varjata, puutuvad teie pilgud kokku
vähem kui 1/3 suhtlusajast. Silmanurgast heidetud pilk võib väljendada huvi või vaenulikkust.
Kuna erinevate rahvuste kehakeel teistest mõnevõrra erineb, siis sõltub ka inimese pilgu kestvus
tema rahvusest. Nii vaatavad jaapanlased vestluse ajal pigem kaela peale kui näkku. Lõuna
-Euroopa elanikud vaatavad üksteisele otsa aga lühidalt ja sagedasti.
Kuid rolli ei mängi mitte ainult pilgu kestvus või sagedus, vaid ka näo- või kehaosa, kuhu
vaade on suunatud. Sellest johtuvalt eristatakse asjalikku pilku, sotsiaalset pilku ja intiimset
pilku.
Asjalik pilk. Läbirääkimisel suuname pilgu kujutatavale kolmnurgale vestluskaslase laubal.
Eeldusel, et teie pilk ei lasku teise inimese silmadest allapoole, võite edukalt läbirääkimisi
pidada.
Sotsiaalne pilk Lastes oma pilgul partneri silmade tasapinnast allapoole libiseda, loote
sotsiaalse suhtlemise õhkkonna. Sotsiaalse vestluse ajal vaatavad silmad samuti sümboolset
kolmnurka, mille tipud asuvad partneri silmades ja suul
Intiimne pilk puudutab silmade tasapinda ja laskub lõuast allapoole teistele kehaosadele. Kui
suheldakse lähikaugusel, langeb pilk kuni rinnani, kaugema vahemaa tagant suheldes ulatub
aga vööni. Silmanurgast heidetud pilk väljendab vaenulikkust või huvi
Suletud silmalaud. Inimesed, kes vestluse ajal langetavad silmalaud, mõjuvad oma vestluspartnerile
häirivalt. Nad justnagu tahaks teda oma vaateväljast hävitada. Kui tavaliselt pilgutab
inimene silmi 6-8 korda minutis, siis nüüd suleb ta silmad sekundiks või kauemaks,
justnagu pühkimaks teid oma vaateväljast.
Pikk pilk. Inimene, tahtes rõhutada oma üleolekut, langetab laud ning heidab pea kuklasse.
Järgneb pikk pilk, mida tuntakse ka ülalt alla vaatamisena. Kuid te peate arvestame, et olete
ise kutsunud esile tõrjuva hoiaku.
http://kommunikatsioonivahendid.wikispaces.com/Mitteverbaalne+kommunikatsioon+-+Siim+Reedo
Kehakeele lugemine
Kehakeelega seoses võib nii mõnelgi inimesel tekkida küsimus: mis kasu on kehakeele tundmisest?
Vastus on ilmselge – kui on saanud selgeks, mida teatavad žestid märgivad, võib
hakata “lugema”, mida teised inimesed tegelikult mõtlevad. Sõnades on suhteliselt kerge valetada,
märksa raskem – isegi võimatu – on seda teha kehakeelega. Žestid ja teod ei lähe sageli
kokku sõnumiga, mida lausutud sõnad ilmselgelt edastavad. Näiteks inimene, kelle jutt kõlab
enesekindlalt ja kes on vestluses sõnarohke, võib näidata ennast närvilise ja tõrjuvana, kui
tema kehakeelt uurida.
Näiteks võib tuua mõne seltskondliku koosviibimise või mõne muu rahvarohkema ürituse,
kus on koos palju erinevaid inimesi. Kui tunda mõningaid põhilisi kehakeele märke, siis võib
inimesi jälgides avastada mõndagi sellist, mida jälgitav ise varjata võib püüda. Kehakeele
märke uurides selgub, kes üritusel viibivatest inimest püüab vestluskaaslasele muljet avaldada
ja kes üldse mingit muljet ei avalda. Võib näiteks märgata, et mõni on süüvinud vestlusesse
veetleva kaaslasega, tundamata tegelikult vähimatki huvi selle vastu, mida partner
räägib. Ainult kehakeelt jälgides on võimalik aru saada, kas rääkija on teadlik oma kaaslase
hajevil olekust ja kas ta reageerib tähelepanule või blokeerib seda. Ruumi teises otsas võib
näiteks aga avastada, kes manipuleerib vesteldes ja kes räägib lausvalesid. Kui üks üritusel
osalejatest tunneb teiste suhtes üleolekut, siis ei jää sellest tulenev hõõrumine kehakeelt tundval
inimesel märkamata. Kui pöörata natuke rohkem tähelepanu sellele, milliseid žeste inimesed
teiega vesteldes teevad, võib saada tohutult informatsiooni. Juba selle järgi, kuidas nad
istuvad või seisavad, saab öelda, kas nad huvituvad sellest, mida te räägite, on nad teiega nõus
või mitte, kas nad oleksid parema meelega kusagil mujal ja isegi seda, kas te olete nende
jaoks atraktiivne. Kõike seda, ilma et oleks sõnagi lausutud.
Kehakeele hindamise oskus võib aidata ka parandada pingelisi ja piinlikke olukordi. Nähes, et
keegi on uje ja tunneb end ebakindlalt, saab aidata tal end mugavamalt tunda. Osates näha, et
keegi valetab, võib talle seda otse öelda või lihtsalt hoiduda tema õnge sattumast. Isegi kui
olete juba väga läbinägelik ja oskate olukordi hinnata, arendab kehakeele tundmine neid oskusi
veelgi ja annab lisakindlust.
Kehakeele kasutamine
Kehakeele abil suhtlemine on instinktiivne ja loomulik. Ent kui õppida kehakeele peensusi ja
saada teadlikuks sellest, kuidas ise neid kasutate, võib avada enda jaoks terve uue suhtlemismaailma.
Tasuks pöörata tähelepanu oma kehakeelele. Missugust kehakeelt kasutate, kui olete õnnelik,
erutatud, kurb või rõhutud? Ja kui olete ärritatud ja vihane? Mõningase harjutamise tulemusel
saab huviline teadlikuks sellest, milline on tema hoiak, kui ta astub võõraid täis ruumi, kuidas
ta seisab, kui on koos kolleegidega, ja kuidas ta kehahoid muutub, kui tuppa astub keegi, keda
ta armastab. On võimalik jälgida oma kehakeelt isegi ägedalt vaieldes. Nii võib avastada tundeid
ja motiive, millest aimugi ei olnud.
Ainult natuke harjutamist ja siirast huvi läheb vaja selleks, et teha oma kehakeeles teadlikke
muutusi – valida, kuidas näha maailma ja millised suhteid sellega luua/hoida. Tehes positiivse
kehakeele kasutamise endale harjumuseks, võib omakorda tekitada oma elus hulga soodsaid
muutusi. Inimene võib avastada, et ta hakkab teistele aina rohkem meeldima, ja et isegi need,
kes teda tavaliselt tähele ei pannud, võivad hakata teda tunnustama. Lõppkokkuvõttes, teistele
positiivseid žeste pakkudes võib kehakeele tundja avada enda ees nii mõnegi perspektiivi.
Sobiva kehakeele valimine ei tähenda, et inimene on võlts või manipuleeriv. See on lihtsalt
teadmine sellest, kuidas soovitakse teiste silmis välja paista. Lihtsalt tuleb juhita end vastavalt,
kasutades toetavaid kehažeste. Hea, tugev, positiivne kehakeel annab enesekindlust ja
laseb ennast näidata parimast küljest.
KEHAKEELE ALUSED
Suhtlemise käigus sooritame lugematu hulga tegusid. Neid võib jagada eri kategooriatesse.
Näoilmed, žestid ja kehahoid on inimese käitumise alustoed. Kuigi kultuurilised erinevused
kehakeelt teatud määral küll mõjutavad, on palju sellest universaalne. Kus maailma nurgas ka
ei viibiks, tunneme sõbraliku naeratuse või vaenuliku liigutuse kohe ära. Õpime seda keelt
sellest hetkest peale, kui tuleme siia ilma, oma ema süles. Pikkamööda meie arusaamine
sellest kasvab, kuni oleme suutelised tõlgendama ja kasutama suurt hulka puudutusi, žeste ja
ilmeid. Kuigi oleme arendanud niisuguseid tehnoloogilisi uuendusi, nagu telefon, faks ja epost,
et rakendada oma oskust kõnelda ja kirjutada, jääb kehakeel alati meie põhiliseks ja
selgeimaks suhtlemisvahendiks.
Geneetilised alused
Teatud tegevused on meile geneetiliselt kaasa sündinud ja on osa meie ellujäämise varustusest.
Näiteks imikuna teame instinktiivselt, kuidas imeda. Teame sedagi, kuidas nutta, kui oleme
näljased või vajame tähelepanu. Kui saame vanemaks, puhkeme spontaanselt nutma, kui
oleme endast väljas, just nii samuti, nagu millegi naljaka peale spontaanselt naerma puhkeme
Ümbrusest tingitud kehakeele alused
Arenedes õpime tegevusi keskkonnast. Näiteks jäljendame loomulikult teisi oma sõpruskonnas.
Just lapsed ja teismelised võtavad omaks erilise kõnepruugi, selleks et olla “lahedad’’ ja
sõpradele vastuvõetavad. Ka võivad nad muuta oma kõnnakut ja liigutusi.
Kultuurilised alused
Kultuur on keskkonnaga tihedalt seotud. Mõned meie tegudest tulenevad kuulumisest selgelt
piiritletud kogukonda, sekti, rühma või isegi spordimeeskonda, mis on kujundanud teatavad
ainuomased kehakeele harjumused. Näiteks tantsib Uus-Meremaa All Blacks ragbimeeskond
enne iga mängu rituaalselt maoori sõjatantsu haka’t. Tantsuliigutused on tuletatud muistsest
maoori väljakutse ja võitluse kehakeelest. Isegi nii lihtne žest nagu tervitamine võib pärit olla
kindlast kultuurist. Kui meie läänes surume sageli kohtumisel kätt, siis Indias panevad inimesed
käed kokku ja kummardavad peaga.
Psühholoogilised alused
Teatavad teod on puhtpsühholoogilised reaktsioonid, refleksid, mille üle meil praktiliselt
kontroll puudub. Näiteks kui keegi ähvardab rusikaga, võime tahtmatult tagasi põrkuda, see
on hirmu ja alistumise liigutus. Eriti pakub siin huvi tahtmatu reflektoorne pupillide avardumine,
väga usaldusväärne kehakeele vorm, eelkõige sellepärast, et seda ei saa teadlikult
kontrollida.
TSOONID
Inimesed on väga sotsiaalsed olendid ja mõnikord jagame paljude teistega piiratud kodu-, töö
ja laiemaid territooriume. Tähtis tegur harmoonia säilitamiseks niisugustes tihedates rühmades
on austus isikliku ruumi vastu. Hoides kinni kirjutamata käitumisreeglitest selle kohta,
kes mis ruumi saab ja millal, suudame elada suhteliselt rahus ja hoida sotsiaalset korda. Kõige
selle keskmes on meie suutlikkus kasutada kehakeelt, signaliseerimaks oma ruumivajadusest,
omandiõigusest mingile territooriumile, oma külalisestaatusest kellegi teise territooriumil ja
lugematutest muudest vaevumärgatavatest sõnumitest, mida vajame suhtlemiseks, selleks, et
elada koos teiste inimolenditega.
Sisemine intiimtsoon
Alates kehakontaktist kuni ligikaudu 15 cm. See tsoon on reserveeritud armsamale, väga lähedastele
sõpradele, vanematele ja lastele. Kui laseme inimese sellesse tsooni, anname talle loa
puudutada oma nahka – meie keha ülimalt tundlikku osa. Kui meid puudutatakse ilma loata,
tunneme, et meie vastu kasutatakse vägivalda. Puudutus võib edastada palju sõnumeid, õrnust,
lohutust, vägivalda ja seksuaaliha. Kujutlege, et paaril on olnud äge tüli. Üks partneritest
sirutab käe, et puudutada teist, püüdes olukorda lahendada. Teine pool võib väga hästi öelda:
‚‚Mine minema... Ära puutu mind!’’, andes sellega teada, et seni, kui nad on konfliktis, on
sisemine intiimtsoon tabu. Pääs sellesse tsooni taastatakse ainult siis, kui lahkheli on möödas
ja mõlemad pooled on andnud selleks täieliku nõusoleku. Muidugi ei pruugi seda sõnadega
väljendada, aga see edastatakse terve rea füüsiliste lähenemimskatsete ja nende vastuvõtmisega.
Välimine intiimtsoon
Alates 15 cm kuni ligikaudu 45 cm inimkehast. Nagu sisemine intiimtsoon, on välimine intiimtsoon
ala, kuhu lastakse ligi ainult niisuguseid inimesi, nagu pereliikmed, lähedased sõbrad
ja armsamad. Aga kui kõige intiimsemas tsoonis lubatakse puudutusi, siis välimine tsoon
lubab küll lähedust, kuid mitte füüsilist kontakti. Igaüks, kes siseneb sellesse tsooni meie loata,
võib põhjustada hulga nii vaimseid kui ka füüsilisi vaenulikke reaktsioone. Kui käivitub
meie enesekaitse- ja turvamehhanism, tõuseb meil vererõhk ja adrenaliinitase. Kuklakarvad
lähevad turri ja nahk tõmbab kokku. Me kas taganeme, astume teelt kõrvale või sulgeme enda
täielikult, nagu võime teha, sisenedes rahvast täis lifti, kus on praktiliselt võimatu füüsilist
kontakti vältida.
On mõningaid eraolukordi, mil lubame võõra oma välimisse intiimtsooni: rahvarohked klubid
ja baarid, liftid, bussid ja allmaarongid. Ometi on füüsilisel lähedusel oma piirid, mida nendes
olukordades aktsepteerime.
Isiklik tsoon
Alates umbes 45 cm kuni ligikaudu 1,2 meetrit. Intiimtsoonist väljaspool laiub meie isiklik
tsoon. See on vahemaa, mis meid mugavalt lahutab meie tuttavatest inimestest, nagu kolleegidest,
sõpradest pubis ja tuttavatest mitteametlikel üritustel. Selles kauguses saame teiste inimeste
sisemises ja välimises tsoonis kergesti ajutiselt sisse ja välja liikuda, kui saame selleks
vaikiva loa. Võime teha seda mõne naljatleva puudutuse, julgustava patsutuse või tervitusmusiga.
Sõprade vahel on niisugune liikumine intiimsemasse tsooni tavaliselt mugav ja vastuvõetav.
Ent tuleb tähele panna seda, kuidas inimesed reageerivad, kui rühma võetakse vastu
võõras. Dünaamika muutub peaaegu vältimatult, isiklik tsoon avaneb väljapoole, et uut inimest
mahutada. Kui inimene ei ole tuntud, toimub tõenäoliselt mingis vormis tutvustamine ja
tervitamine. Alguses võidakse rakendada barjääržeste, nagu vaheliti käsivars või käe hoidmist
keha ees. Mõni võib oma isikliku ruumi kohendamiseks astuda sammu tagasi, teine võib
keerata ette õla või pöörata pea kõrvale, et hoopis kellegi teisega rääkida. Võimalik, et keegi
vabandab ja lahkub. Aga kui uustulnuk vastu võetakse, siis pikkamööda barjäärid langevad ja
rühm hakkab jälle tasapisi koomale tõmbuma, jätkates normaalset vestlust.
Sotsiaalne tsoon
Alates umbes 1,2 meetrit kuni ligikaudu 3,6 meetrit. Kui viibitakse inimeste hulgas, kes pole
väga tuttavad, muutub kehatsoon veelgi tugevamaks. Võõraid ei lubata seista nii lähedal kui
sõpru ja kohe muututakse valvsaks, kui mõni võõras tungib isiklikku ruumi. Kuid on palju
igapäevaseid olukordi – nagu poes millegi ostmine, asjaajamine torulukksepaga või bussipileti
näitamine kontrolörile –, mis sunnivad suhtlema inimestega, keda me ei tunne. Kui teha
oma igapäevaste talituste juures tähelepanekuid, kui kaugel niisuguse suhtlemise puhul seisavad
inimesed, keda me ei tunne, võib tuttavaks saamise korral panna tähele, kas ja kuidas see
distants muutub. Distants on sageli mõõdupuu, millega mõõta, kui tugevad on suhted teatud
inimestega. Lihtsalt öeldes – mida ligemal seisavad teatud inimesed meile füüsiliselt, seda
lähedasemad on nad ka emotsionaalselt. Kui võõraga sugenevad sõbrasuhted, hakkab vahemaa,
mida seni on suhtlemise ajal hoitud, muutuma väiksemaks, sest laseme teineteise oma
ellu ja isiklikku ruumi.
MITTEVERBAALNE SUHTLEMINE
Mitteverbaalse suhtlemise alla saab liigitada mitmeid nn vaikseid suhtlemisviise: käe surumist
teretamisel, pilke, näogrimasse, keha üldist hoiakut, kulmukergitust, silmapilgutust, naeratust,
õlgu, käte ja jalgade asendit ja liigutusi.
Käed
Inimeste käed on üheks tähtsamaks väljendusvahendiks kehakeele puhul. Sellega võib teistele
anda teada palju informatsiooni. Mõnikord võib juba inimese kätlemisel kindlaks teha, millise
inimesega on tegu.
Kätlemine
Kätlemine on ürgkogukondliku korra jäänuk. Kui ürginimesed kohtusid, sirutasid nad üksteise
poole oma avatud peopesad, näitamaks, et nad pole relvastatud.
See liigutus on aegade jooksul kaotanud oma esialgse tähenduse ja tekkinud on tema erikujud
– käega lehvitamine, peopesa rinnale surumine ja muud. Muistse tervituskombe tänapäevane
viis väljendub selles, et inimesed sirutavad teineteisele käed ja raputavad neid kergelt. Tavaliselt
raputatakse käsi 3-7 korda.
Vaatlamata sellele, et tutvumisel on käesurumine üldlevinud komme, tuleb arvestada asjaolusid,
mis ei luba alati esimesena kätt ulatada. Pidades silmas, et käepigistus on külalislahkuse
ja südamlikkuse tunnusmärk, tuleb enne esimesena käe ulatamist endalt küsida: ''Kuidas mind
vastu võetakse? Kas olen soovitud külaline?'' Kaubaagente õpetatakse, et mitte kunagi ei tohi
ostjale, kelle juurde on mindud ilma eelneva kokkuleppeta, esimesena kätt sirutada. See võib
tehingule halvasti mõjuda, sest võib-olla pole agent ostjale üldse meele järgi, aga sunnib
võimalikku ostjat tegema seda, mida ta ei taha. Samuti võivad artriidihaiged ja õrnade sõrmedega
inimesed kaitseasendisse tõmbuda, kui te neile käepigistust peale surutakse. Sel juhul on
parem oodata, kuni vastaspool ise käe ulatab. Kui ta selle tegemata jätab, võib tervituseks
lihtsalt pead noogutada.
On olemas palju kätlemisviise ning nendele leiduvad ka oma selgitused. Näiteks on olemas
võimukas kätlemine, mis on tervitamisel kõige sõjakam viis. See annab partnerile vähe võimalusi
võrdväärseks suhtlemiseks. Sel moel kätlevad võimukad mehed, sirutades alati esimesena
käe, mille peopesa on allapoole pööratud. Sellise kätlemisviisiga sunnitakse oma partnerit
alistuma, sest too peab vastama ülespoole pööratud peopesaga.
Mõni käesurumine võib olla nii erapooletu ja tundetu, et tekib mulje, nagu oleks surnud kala
puudutanud. Eriti veel siis, kui käsi on külm ja niiske. Niisugust kätlemisviisi peetakse iseloomutuse
tunnusmärgiks, eriti veel seetõttu, et taolise inimese käsi allub kergesti survele. Hämmastav
on tõsiasi, et paljud loiu käepigistusega inimesed ei tea sellest midagi. Seeärast on
kasulik enne otsustamist, millist kätlemist edaspidi kasutada, lasta sõpradel oma käepigistust
eelnevalt iseloomustada.
Sirge väljasirutatud käega kätlemine on nagu võimukaski tervitusviis sõjaka inimese tunnus.
Selle peamine mõte on hoida vahemaad ja tõkestada partneri tungimist oma intiimsesse vööndisse.
Niisugust kätlemisviisi kasutavad oma isikliku ala kaitsmiseks ka maalt pärit ja palju
avarama intiimse vööndiga inimesed. Maainimesed võivad sel juhul ka ettepoole kummardada
ja isegi ühel jalal kõõluda.
Sõrmeotste surumine meenutab väljasirutatud sirge käega kätlemist, mis pole lõpule viidud:
käe asemel satuvad partneri pihku vaid sõrmed. Niisugust tervituse algataja ei pruugi teise
heatahtlikkuses üldse kahelda, ta pole vaid endas kindel. Nagu eelmisegi kätlemisviisi puhul
on ka selle käeandmise eesmärk hoida vastaspoolt endast küllaldasel kaugusel.
Mõlema käega kätlemine väljendab siirust, usaldust või tunnete sügavust partneri suhtes. Siin
tuleb tingimata pöörata tähelepanu kahele asjaolule. Esiteks kasutatakse tunnete ülekülluse
väljendamiseks vasakut kätt, mis asetatakse teretatava paremale käele. Tunnete sügavuse astet
näitab koht, kuhu käsi pannakse. Kui näiteks käsi asetatakse partneri käsivarrele, siis näitab
see suuremaid tundeid kui randmest haaramine. Ja kui käsi pannakse õlale, väljendab see
sügavamaid tundeid kui õlavarre surumine. Teiseks tähendab vasaku käe tegevuse partneri
intiimsesse vööndisse tungimist. Üldiselt on õlavarre ja õla puudutamine mõeldav vaid
lähedaste sõprade ja sugulaste puhul.
Käte asetamine selja taha
On täheldatud, et Inglismaa kuningliku perekonna liikmetel on kombeks olnud käia, käed selja
taga (prints Andrew, prints William). On kindlaks tehtud, et selline asend on iseloomulik ka
teiste maade kuninglike dünastiate esindajatele. Käte asetamisel selja taha on mitmeid variante
- selja taga teineteist hoidvad käelabad või teise käe randmest surumine. Teise käe randmest
surumine annab tunnistust sellest, et inimene on tujust ära ja püüab end rahustada. Sel juhul
haarab üks käsi teisest nii kõvasti kinni, otsekui takistamaks seda löögiks tõusmast. Käsi nihkub
seda kõrgemale, mida vihasemaks inimene läheb.
Avatud peopesad
Peopesad on siiruse, avatuse, austuse ja usalduslikkuse väljendajaks. Usaldav laps sirutab ette
oma mõlemad peopesad. Kui inimene on teiega täiesti avameelne, sirutab ta teie poole ühe või
mõlemad peopesad. Nagu teisedki kehakeele liigutused, on see täiesti ebateadlik žest, mis
kinnitab teile, et vestluskaaslane räägib tõtt. Laps peidab valetades käed selja taha, kui aga
naine salgab, et pidas sõbrannadega kogu öö pidu, siis hoiab ta selgituse ajal käsi ristatult või
taskus. Peidetud peopesad võivad meile reeta, et inimene luiskab. Avatud peopesad ja pettus.
Elukutselistel petturitel on omapärane anne viia sõnadeta signaalid kooskõlla sõnalise
valetamisega.
Käed kui tõkked
Kui inimene paneb ühe või mõlemad käed rinnale, siis moodustab ta tõkke. Oma olemuselt on
see katse ohust või ebameeldivast olukorrast kõrvale hoida. Kui inimene närveerib või on
sattunud kriitilisse olukorda, siis asetab ta käed rinnal vaheliti, mis on selge ohutunde märk.
Kui kuulaja asetab käed rinnal vaheliti, tähendab see seda, et tal tekib eitav suhtumine esinejasse.
Selle žestiga pöörab ta räägitavale vähem tähelepanu. Siinjuures tuleb tähele panna,
et ühelt partnerilt lähtuv sõnatu teave avaldab teisele suurt mõju. Antud juhul ei soodusta see
põrmugi vestlusel ühist keelt leidmaks.
Silmad
Silmad mängivad kahtlemata samuti suurt rolli kehakeele puhul. Mõnikord võib vaid üheainsa
pilguga alustada suhtlemist kellegi võõraga.
Pilkkontakt
Pilkkontaktil on neli funktsiooni: informatsiooni kinnitamine, suhtluse reguleerimine, intiimsuse
e. läheduse väljendamine ja sotsiaalne kontroll.
Sotsiaalne kontroll tähendab seda, kui vaatame näiteks kurjalt lapsele otsa, kui ta tahab rahvarohkes
paigas nutma hakata või vastame kellegi uurivale pilgule hukkamõistva pilguga. Meie
pilk räägib tähelepanust, mida me kellelegi osutame, ja selle tähelepanu määrast.
Michale Argyle´i väitel vaadatakse teineteisele otsa 30% kuni 60% suhtlemise ajast. Kui silmside
kestab juba rohkem kui 2/3 ajast, ollakse rohkem huvitatud vestluskaaslase isikust kui
tema sõnadest. Siis on tegemist armunutega. Teisel juhul põrnitsevad üksteisele otsa aga võitlusvalmis
vaenlased. Ka siis, kui suhtluspartneri küsimus või väide tekitab viha või agressiivsust,
vaadatakse talle pikalt otsa. Kehtib seaduspära, et vestluskaaslasele vaadatakse otsa rohkem
kuulamise kui kõnelemise ajal.
Signaalid silmadega
Silmadega antakse edasi kõige täpsemaid ja avatumaid suhtlemissignaale. Selle kanali kaudu
edastatakse informatsiooni sümpaatia, külgetõmbe, kompetentsuse, usaldusväärsuse ning hingelise
seisundi kohta. Abstraktselt mõtlevad inimesed püüavad luua kestvat silmsidet tunduvalt
rohkem kui konkreetselt mõtlevad inimesed.
Esmakohtumisel antakse tihti pilkkontaktiga märku, kas soovitakse vestlusesse laskuda või
mitte. Kontakti vältimine on märk, et inimene pole suhtlemisest eriti huvitatud. Seltskondlikes
suhtlemissituatsioonides on täheldatud huvitavat omapära - omavahel tuttavad otsivad põhjust
pilkkontakti vältimiseks, võõrad inimesed aga selle loomiseks. Pilkkontakti välditakse ka siis,
kui kõnealune teema valmistab piinlikkust või kui edastatavad uudised on halvad. Ka väga
häbelikud inimesed ei talu silmsidet.
Vestluse ajal vaatab teisele sagedamini silma see, kes peab oma vestluskaaslast tugevamaks,
kogenenumaks ning targemaks. Silmavaatamisega avab ta oma aju telepaatiliseks sisenduseks.
Samal põhjusel vaatab rääkija harva kuulajale silma: jutustaja ajus toimub sel hetkel intensiivne
mõtete arendus- ja järjestamisprotsess ning võõras pilk (seega ka võõrad mõtted)
ainult segaksid. Kui vahemaa vestluskaaslaste vahel suureneb, hakkavad nad sagedamini teineteise
pilku otsima – see kompenseerib nende vähenenud telepaatilist ühendust. Psühholoogide
sõnul otsivad naised meestest sagedamini pilkkontakti ning vaatavad palju sagedamini
vestluskaaslasele otsa.
Meeste ja naiste pilgukasutusele on järgmine seletus - meeste jaoks on tähtsal kohal loogiline
mõtlemine ning seetõttu on tähtsaim sõnadega väljendatav mõte. Naised aga oskavad hinnata
intuitsiooni tähtsust ning peavad tähtsaks seda, mis on pilgu taga. Naine olevat telepaatilisele
informatsioonile üldse mehest vastuvõtlikum, seepärast on pilgul tema psüühikas ja käitumises
palju suurem tähtsus.
Mehed võtavad pilku tihti kui ähvardust, naistele on see tähelepanu- ja kontaktisoovi märk.
Teadlaste sõnul tingib naise iha silmsideme järgi loodus: see on seotud vajadusega soo jätka
miseks partner ligi meelitada. Kõrgendatud huvi puhul partneri vastu laienevad pupillid tunduvalt,
millega suureneb ka pilgu maagiline mõju väljavalitule - nimelt laieneb pupilli suurenemisel
telepaatiline kanal ning tänu sellele võivad salajased soovid hakata mõjutama partnerit.
Kui inimene on erutusseisundis, suurenevad tema silmad kuni neli korda. Tigedus- ja
süngusemeeleolu sunnib aga silmateri kokku tõmbuma.
Miks lähevad ehmudes silmad pärani – sest inimene tahab saada alateadlikult maksimumaalselt
informatsiooni. Inimene pigistab silmad kinni või pöörab pilgu kõrvale talle osaks saanud
etteheite või hukkamõistu puhul – sellega kaitseb ta oma aju kõige negatiivse eest ega lase ligi
võõraid emotsioone. Kui inimene pole aus või tahab midagi varjata, puutuvad teie pilgud kokku
vähem kui 1/3 suhtlusajast. Silmanurgast heidetud pilk võib väljendada huvi või vaenulikkust.
Kuna erinevate rahvuste kehakeel teistest mõnevõrra erineb, siis sõltub ka inimese pilgu kestvus
tema rahvusest. Nii vaatavad jaapanlased vestluse ajal pigem kaela peale kui näkku. Lõuna
-Euroopa elanikud vaatavad üksteisele otsa aga lühidalt ja sagedasti.
Kuid rolli ei mängi mitte ainult pilgu kestvus või sagedus, vaid ka näo- või kehaosa, kuhu
vaade on suunatud. Sellest johtuvalt eristatakse asjalikku pilku, sotsiaalset pilku ja intiimset
pilku.
Asjalik pilk. Läbirääkimisel suuname pilgu kujutatavale kolmnurgale vestluskaslase laubal.
Eeldusel, et teie pilk ei lasku teise inimese silmadest allapoole, võite edukalt läbirääkimisi
pidada.
Sotsiaalne pilk Lastes oma pilgul partneri silmade tasapinnast allapoole libiseda, loote
sotsiaalse suhtlemise õhkkonna. Sotsiaalse vestluse ajal vaatavad silmad samuti sümboolset
kolmnurka, mille tipud asuvad partneri silmades ja suul
Intiimne pilk puudutab silmade tasapinda ja laskub lõuast allapoole teistele kehaosadele. Kui
suheldakse lähikaugusel, langeb pilk kuni rinnani, kaugema vahemaa tagant suheldes ulatub
aga vööni. Silmanurgast heidetud pilk väljendab vaenulikkust või huvi
Suletud silmalaud. Inimesed, kes vestluse ajal langetavad silmalaud, mõjuvad oma vestluspartnerile
häirivalt. Nad justnagu tahaks teda oma vaateväljast hävitada. Kui tavaliselt pilgutab
inimene silmi 6-8 korda minutis, siis nüüd suleb ta silmad sekundiks või kauemaks,
justnagu pühkimaks teid oma vaateväljast.
Pikk pilk. Inimene, tahtes rõhutada oma üleolekut, langetab laud ning heidab pea kuklasse.
Järgneb pikk pilk, mida tuntakse ka ülalt alla vaatamisena. Kuid te peate arvestame, et olete
ise kutsunud esile tõrjuva hoiaku.
http://kommunikatsioonivahendid.wikispaces.com/Mitteverbaalne+kommunikatsioon+-+Siim+Reedo
