Nagu eelnevalt mainisin ühtivad väga paljud minu uskumised vikaga. Ma usun Jumalat. Minu jaoks ei ole ta mees ega naine, need terminid on liiga inimlikud kui nii võiks öelda.
Kui ma loitsun või palun, nimetan ma teda erinevate religioonide loitsu või palvega seotud valdkonda esindavate jumalate ja jumalannade nimedega. Vahel ma tõesti mõtlen, et on rohkem kui üks jumal, et kõik võimalikud jumalad ja jumalannad on eraldi olemas, kuid samas rääkides Jumalast mõtlen ma teda ainsuses ühe suure ja võimsa jõuna.
Film The Secret (rohkem infot http://secret.edicypages.com/) nimetab teda Universumiks, ka see pole vale, pigem väga õige, sest Jumal ei ole tegelikult isik, ta/see ongi universum, universumi jõud ja energia, mis vastab meile ja töötab meie mõtete ja enne kõike emotsioonidega kooskõlas. Inimestel on lihtsam mõelda Jumalast kui isikust, kui piiritletud olendist, kelle poole oma loitsu ja palvega pöörduda, mitte lihtsalt kui suurest võimsast jõust ja energiast.
Ma austan väga teisi religioone põhimõttel kui nemad nii usuvad, on neil selleks õigus. Piiblit austan ma pigem kui ajaloolist dokumenti. Inimesed on alati vajanud seletusi ise enda ja maailma tekkimise kohta ning kedagi suurt ja võimast kelle poole meeleheitel palves pöörduda. Isegi inimesed, kes peavad end ateistideks ja ütlevad, et usk on rumalatele suunatud ajupesu, pöörduvad mingisse eluohtlikku olukorda sattudes Jumala poole: "Kui Sa tõesti olemas oled, halasta mu peale!" Kas kogu piiblilugu oli täpselt nii nagu seal kirjas? Ma arvan, et kõik need inimesed, kes selle on kirjutanud, siiralt uskusid nii.
Da Vinci kood annab palju mõtlemisainet. Ma ehk ei mõista, kuidas tänapäeva maailmas, kus kõik on teaduse poolt nii läbinisti ära tõestatud, kuidas maailm kasvas ja arenes, on võimalik uskuda, et maailma ja inimese on loonud Jumal seitsme päevaga, aga ma austan nende inimeste valikut
just seda maailmapilti uskuda.
Ma võin minna kristlikule või mõnd teist usku inimeste kogunemisele ja nendega koos paluda ja ülistada Jumalat, sest tegelikult mõtleme me sama Jumalat, me lihtsalt näeme teda erinevalt ja usume teda erinevalt.
Mida ma ei kannata on see, kui mind üritatakse veenda sama uskuma mida nemad. On teatud usulahud, mis lausa üritavad värvata inimesi ja on väga tüütud, ma usun et ei pea neid nimetama. Ka ei meeldi mulle usk, mille jüngrid lauldes ja trumme põristades mööda linna käivad, kõndides käratsedes mööda võib olla lapsevankrist, kus laps on just uinunud. Mõistan, et mõlemas usulahus on selline traditsioon ja austan seda, kuid kui tunnen, et see mingil hetkel mind häirib ja minu isikuvabadust piirab
on see minu jaoks liig.
Kui ma loitsun või palun, nimetan ma teda erinevate religioonide loitsu või palvega seotud valdkonda esindavate jumalate ja jumalannade nimedega. Vahel ma tõesti mõtlen, et on rohkem kui üks jumal, et kõik võimalikud jumalad ja jumalannad on eraldi olemas, kuid samas rääkides Jumalast mõtlen ma teda ainsuses ühe suure ja võimsa jõuna.
Film The Secret (rohkem infot http://secret.edicypages.com/) nimetab teda Universumiks, ka see pole vale, pigem väga õige, sest Jumal ei ole tegelikult isik, ta/see ongi universum, universumi jõud ja energia, mis vastab meile ja töötab meie mõtete ja enne kõike emotsioonidega kooskõlas. Inimestel on lihtsam mõelda Jumalast kui isikust, kui piiritletud olendist, kelle poole oma loitsu ja palvega pöörduda, mitte lihtsalt kui suurest võimsast jõust ja energiast.
Ma austan väga teisi religioone põhimõttel kui nemad nii usuvad, on neil selleks õigus. Piiblit austan ma pigem kui ajaloolist dokumenti. Inimesed on alati vajanud seletusi ise enda ja maailma tekkimise kohta ning kedagi suurt ja võimast kelle poole meeleheitel palves pöörduda. Isegi inimesed, kes peavad end ateistideks ja ütlevad, et usk on rumalatele suunatud ajupesu, pöörduvad mingisse eluohtlikku olukorda sattudes Jumala poole: "Kui Sa tõesti olemas oled, halasta mu peale!" Kas kogu piiblilugu oli täpselt nii nagu seal kirjas? Ma arvan, et kõik need inimesed, kes selle on kirjutanud, siiralt uskusid nii.
Da Vinci kood annab palju mõtlemisainet. Ma ehk ei mõista, kuidas tänapäeva maailmas, kus kõik on teaduse poolt nii läbinisti ära tõestatud, kuidas maailm kasvas ja arenes, on võimalik uskuda, et maailma ja inimese on loonud Jumal seitsme päevaga, aga ma austan nende inimeste valikut
just seda maailmapilti uskuda.
Ma võin minna kristlikule või mõnd teist usku inimeste kogunemisele ja nendega koos paluda ja ülistada Jumalat, sest tegelikult mõtleme me sama Jumalat, me lihtsalt näeme teda erinevalt ja usume teda erinevalt.
Mida ma ei kannata on see, kui mind üritatakse veenda sama uskuma mida nemad. On teatud usulahud, mis lausa üritavad värvata inimesi ja on väga tüütud, ma usun et ei pea neid nimetama. Ka ei meeldi mulle usk, mille jüngrid lauldes ja trumme põristades mööda linna käivad, kõndides käratsedes mööda võib olla lapsevankrist, kus laps on just uinunud. Mõistan, et mõlemas usulahus on selline traditsioon ja austan seda, kuid kui tunnen, et see mingil hetkel mind häirib ja minu isikuvabadust piirab
on see minu jaoks liig.
