Tühi maja
See lugu juhtus 2003 aastal kui ma olin 45 aastane. Ma otsisin maja, mida osta ja kinnisvaramaakler andis mulle ühe müügis oleva tühja maja võtme, mida tahtsin vaatama minna. Tegemist on väikese linnaga, kus kõik tunnevad kõiki ja ma olin selles linnas juba veidi üle aasta elanud.
Ma läksin siis üksi seda maja vaatama, käisin üleval korrusel ja ümber maja, see meeldis mulle väga. Vesi ja elekter olid küll välja lülitatud, kuid oli pärvane aeg ja valgust oli piisavalt. Majal oli kelder, kus olid suur aken, millest tuli piisavalt valgust, et seal ringi vaadata. Sinna alla ma siis mööda puidust treppi ka läksin. Keldri peale jäid elutuba ja eesmine uks.
Keldri ühes nurgas oli saun, ma vaatasin seda ja mõtlesin, et talvel oleks ju tore sauna teha. Kuigi olen veidi klaustrofoobiline ja ei teadnud, kas ma seda ka tegelikult naudiksin. Mida rohkem ma seda sauna vaatasin, seda ebamugavam tunne mul tekkis, nii et läksin tagasi keldri keskkoha poole. Ma lihtsalt vaatasin ringi ja mõtlesin, miks see saun mind küll nii väga häiris? Ühtäkki kuulsin enda kohal samme, justkui oleks keegi veel minuga koos seal majas. Alguses ma mõtlesin, et maakler või mõni naaber oli vaatama tulnud ja ei arvanud sellest midagi. Vaatasin trepi poole ja ootasi, et kes sealt siis alla tuleb.
Ma mõtlesin, et kui keegi oleks avastanud, et teada tühjal majal on eesuks lahti, siis oleks nad kahtlemata hüüdnud. Ma kuulasin, kuid keegi ei teinud häält ja see tegi mind natuke ärevaks. Siis meenus mulle, et mina olen maja eest vastutav kuna võti on minu käes, nii et ma pean kindlaks tegema, kes veel majas on. Ma ei tahtnud kedagi hirmutada kui nad peaks juhuslikult trepist alla keldri tulema ja mind nähes ehmuma. Ma hüüdsin: „Kes seal on? Ma olen siin maja vaatamas, olen keldris!“ Keegi ei vastanud, kuid sammud kostusid endiselt, need oleks olnud nagu mehe või kellegi suurema ja raskema sammud. Ma jälgisin endiselt treppi ja ootasin, et keegi sealt alla tuleks. Hüüdsin veel korra, kuid endiselt ei mingit vastust.
See tekitas minus juba hirmu ja ma tundsin end üsna haavatavana, üksinda suures majas kellegi tundmatuga. Keldrisse oli vaid üks sissepääs, nii et ma läksin üles, et näha, kes seal siis on. Seal ei olnud kedagi ja ka sammud vaikisid. Mul tõusid kuklas juuksed püsti kui ma ringi vaatasin. Kes iganes seal oli, tal poleks olnud aega majast väljuda, kus ta siis on? See juba tõsiselt hirmutas mind, kuid ma mõtlesin, et sellel pidi olema loogiline seletus, et võib olla see inimene just lahkus. Ma jooksin ukse juurde ja vaatasin välja, kuid seal ei olnud kedagi.
Väljas oli pidust trepp ukseni, nii et polnud võimalik, et keegi võinuks sealt hääletult lahkuda. Ka krunt oli tänavast veidi kõrgem, nii et mul oli päris hea vaateurk. Jalgtee lõppes eesukse juures ja verandalt alla, taha aeda, ei saanud ka mingil moel, sest veranda oli maapinnast päris kõrgel.
Ma läksin tagasi tuppa ja otsisin maja läbi, kontrollisin üle aknad ja tagumise ukse, et need ikka kindlasti kinni oleks ning olidki. Ma vaatasin igasse tuppa ja kappi, et kindel olla, et majas ei ole kedagi peale minu. Siis läksin välja ja lukustasin enda järe ukse, ikka veel oma kogemuse üle mõtiskledes.
Selle maja ostis mu töökaaslane kõigest paar päeva hiljem. Ma olin pettunud, et olin võimaluse käest lasknud, kuid küllap see siis nii pidi olema.
Umbes pool aastat pärast seda kui mu töökaaslane oli oma naisega sinna sisse kolinud, mainisin neile, et käisin ka seda maja vaatamas ja et tahtsin seda osta. Rääkisin, et olin pettunud olnud, et sellest ilma jäin ja küsisin, kas neil on olnud kummalisi juhtumeid seal majas. Nad vastasid, et seal kummitab päris kindlasti.
Nad kuulevad samme ja muusikat, näevad vaime ja asjad liiguvad pidevalt. Töökaaslane arvab, et see on eelmine omanik, kes ilmselt seal kodus suri. Ma rääkisin talle, mida ma kogesin kui ma maja vaatamas käisin ja kui hirmunud ma olin olnud.
Neile meeldib see maja ja hetkel renoveerivad seda. Kummituselanikud neid eriti ei sega.
Kui ma maakleriga rääkisin, et oma pakkumine teha ja kuulsin, et see oli müüdud paar päeva varem, rääkisime ka eelnevast omanikust. Endine majaomanik oli töötanud autode müügiesinduses ja oli viimastel aastatel olnud veidi veider. Maja kõrval olnud ühekohaline garaaž oli muudetud tema ema jaoks külalistemajaks. Ma usun, et tema, ta naine ja ka ema, kõik surid selle krundi alal. Nad elasid seal majas 25-30 aastat ja maja ise oli pärit 1940 aastate lõpust või 1950 aastate algusest.
Ma läksin siis üksi seda maja vaatama, käisin üleval korrusel ja ümber maja, see meeldis mulle väga. Vesi ja elekter olid küll välja lülitatud, kuid oli pärvane aeg ja valgust oli piisavalt. Majal oli kelder, kus olid suur aken, millest tuli piisavalt valgust, et seal ringi vaadata. Sinna alla ma siis mööda puidust treppi ka läksin. Keldri peale jäid elutuba ja eesmine uks.
Keldri ühes nurgas oli saun, ma vaatasin seda ja mõtlesin, et talvel oleks ju tore sauna teha. Kuigi olen veidi klaustrofoobiline ja ei teadnud, kas ma seda ka tegelikult naudiksin. Mida rohkem ma seda sauna vaatasin, seda ebamugavam tunne mul tekkis, nii et läksin tagasi keldri keskkoha poole. Ma lihtsalt vaatasin ringi ja mõtlesin, miks see saun mind küll nii väga häiris? Ühtäkki kuulsin enda kohal samme, justkui oleks keegi veel minuga koos seal majas. Alguses ma mõtlesin, et maakler või mõni naaber oli vaatama tulnud ja ei arvanud sellest midagi. Vaatasin trepi poole ja ootasi, et kes sealt siis alla tuleb.
Ma mõtlesin, et kui keegi oleks avastanud, et teada tühjal majal on eesuks lahti, siis oleks nad kahtlemata hüüdnud. Ma kuulasin, kuid keegi ei teinud häält ja see tegi mind natuke ärevaks. Siis meenus mulle, et mina olen maja eest vastutav kuna võti on minu käes, nii et ma pean kindlaks tegema, kes veel majas on. Ma ei tahtnud kedagi hirmutada kui nad peaks juhuslikult trepist alla keldri tulema ja mind nähes ehmuma. Ma hüüdsin: „Kes seal on? Ma olen siin maja vaatamas, olen keldris!“ Keegi ei vastanud, kuid sammud kostusid endiselt, need oleks olnud nagu mehe või kellegi suurema ja raskema sammud. Ma jälgisin endiselt treppi ja ootasin, et keegi sealt alla tuleks. Hüüdsin veel korra, kuid endiselt ei mingit vastust.
See tekitas minus juba hirmu ja ma tundsin end üsna haavatavana, üksinda suures majas kellegi tundmatuga. Keldrisse oli vaid üks sissepääs, nii et ma läksin üles, et näha, kes seal siis on. Seal ei olnud kedagi ja ka sammud vaikisid. Mul tõusid kuklas juuksed püsti kui ma ringi vaatasin. Kes iganes seal oli, tal poleks olnud aega majast väljuda, kus ta siis on? See juba tõsiselt hirmutas mind, kuid ma mõtlesin, et sellel pidi olema loogiline seletus, et võib olla see inimene just lahkus. Ma jooksin ukse juurde ja vaatasin välja, kuid seal ei olnud kedagi.
Väljas oli pidust trepp ukseni, nii et polnud võimalik, et keegi võinuks sealt hääletult lahkuda. Ka krunt oli tänavast veidi kõrgem, nii et mul oli päris hea vaateurk. Jalgtee lõppes eesukse juures ja verandalt alla, taha aeda, ei saanud ka mingil moel, sest veranda oli maapinnast päris kõrgel.
Ma läksin tagasi tuppa ja otsisin maja läbi, kontrollisin üle aknad ja tagumise ukse, et need ikka kindlasti kinni oleks ning olidki. Ma vaatasin igasse tuppa ja kappi, et kindel olla, et majas ei ole kedagi peale minu. Siis läksin välja ja lukustasin enda järe ukse, ikka veel oma kogemuse üle mõtiskledes.
Selle maja ostis mu töökaaslane kõigest paar päeva hiljem. Ma olin pettunud, et olin võimaluse käest lasknud, kuid küllap see siis nii pidi olema.
Umbes pool aastat pärast seda kui mu töökaaslane oli oma naisega sinna sisse kolinud, mainisin neile, et käisin ka seda maja vaatamas ja et tahtsin seda osta. Rääkisin, et olin pettunud olnud, et sellest ilma jäin ja küsisin, kas neil on olnud kummalisi juhtumeid seal majas. Nad vastasid, et seal kummitab päris kindlasti.
Nad kuulevad samme ja muusikat, näevad vaime ja asjad liiguvad pidevalt. Töökaaslane arvab, et see on eelmine omanik, kes ilmselt seal kodus suri. Ma rääkisin talle, mida ma kogesin kui ma maja vaatamas käisin ja kui hirmunud ma olin olnud.
Neile meeldib see maja ja hetkel renoveerivad seda. Kummituselanikud neid eriti ei sega.
Kui ma maakleriga rääkisin, et oma pakkumine teha ja kuulsin, et see oli müüdud paar päeva varem, rääkisime ka eelnevast omanikust. Endine majaomanik oli töötanud autode müügiesinduses ja oli viimastel aastatel olnud veidi veider. Maja kõrval olnud ühekohaline garaaž oli muudetud tema ema jaoks külalistemajaks. Ma usun, et tema, ta naine ja ka ema, kõik surid selle krundi alal. Nad elasid seal majas 25-30 aastat ja maja ise oli pärit 1940 aastate lõpust või 1950 aastate algusest.