Ouija
Nõiatahvel
Oli hingede öö ja ma läksin oma tüdruku juurde külla. Ta oli koos oma sõbrannadega otsustanud kasutada nõiatahvlit ja küsida oma esivanematelt nõu. Tal ei olnud ostetud laud nagu filmides on näha, vaid ta oli teinud ise enda oma ja kasutas näitajana tühja pitsi. Ma vaatasin kõrvalt kui nad tegid mingeid eelnevaid rituaale, käies läbi kõik nurgad, et tekitada piirdeid meie ümber. Kuna ma pikutasin diivanil, jätsid nad ka minu sinna sisse. Kui nad hakkasid hingedega rääkima, jäin ma magama. Ärkasin siis kui nad olid just lauaga lõpetamas ja küsisid minult, kas ma tahaksin ka midagi küsida.
Uudishimust ühinesin nendega
Arvasin, et miks ka mitte ja läksin nende juurde laua äärde. Ma tegin paar rituaalset asja, mäletan, et süütasin küünla, ütlesin oma vanaisa täis nime ja puhusin selle siis ära. Kui tüdrukud ütlesid, et võin alustada, soovitasid nad, et ma küsiksin mõned kontroll-küsimused, et olla kindel, et tegemist poleks deemoniga.
Uskumatud vastused
Minu küsimus oli lihtne: „Kus sa töötasid?“ Vastus oli, et ühes tehases ja klaas hakkas järjest liikuma tähtedel T-E-H-A-S. See oli veidi judinaid tekitav, aga ma otsustasin küsida temalt veel ühe küsimuse: „Kus me jalutamas käisime kui ma sinu ja vanaema juures ööbisin?“ Vastus oli, et me jalutasime ühel puudega ääristatud tänaval, mis lõppes surnuaia juures. Klaas luges kokku tähed S-U-R-N-U-A-E-D. See ajas mulle juba päriselt hirmu peale, kuid laud polnud veel lõpetanud ja klaas liikus endiselt tähtedel. „Kallis oled, Karl.“ Tüdrukud vaatasid mulle otsa ja küsisid, kas tahan jätkata ja kuna ma ei olnud suuteline neile isegi vastama, ütlesid nad minu eest hüvasti ja tegid toimingu lõpu rituaalid.
Kas see oli minu vanaisa?
See oli kaks aastat tagasi ja ma ei tea siiani, kas ma liigutasin ise klaasi või oli see tõeline, sest ma vaevalt puutusin seda. Ma ei tea ka seda, kas see oli päriselt minu vanaisa või deemon, kes lihtsalt temana esines. Ma olen tahtnud uuesti proovida, aga pole julgenud, sest ma ei ole kindel, et suudan alguse ja lõpu rituaale ise järgi teha. Olen kuulnud nii palju hirmsaid lugusid nõiatahvlist, ma ei taha riskida sellega, et mida võiks valesti minna.
Nõiatahvel tõi majja poltergeisti
Kuulsin nõiatahvlist esimest korda kui olin teismeline. Muidugi sel ajal oli see lihtsalt paberile joonistatud tähestik ja nõel. Ma olin koos õe ja täditütrega seda juba mõned korrad kasutanud ja teadsime, mida teha. Ükskord tuli külla üks mu sõbranna ja ma rääkisin talle sellest. Ma ei tahtnud mind uskuda ja me otsustasime koos uuesti proovida. Me läksime koos minu tuppa ja alustasime. Me saime kontakti ühe olendiga ja see oli kuri. See kirjutas meile roppusi ja lubas meid ära tappa.
Me kutsusime appi tema sugulase, kes pärast meie segaseid seletusi lõpuks sinna tuppa jõudis.
Olend keeldus lahkumast
Mu sõbranna jäi laua juurde tähestiku kasutama, et jääks mulje nagu poleks vahet sisse jäänud. See olend kirjutas jätkuvalt, et me peame toast lahkuma ja et ta tapab meid ära. See sugulane vaidles temaga ja hakkas talle vastu. Lõpuks me kõik loobusime ja lahkusime toast. Ma mäletan, et sel ööl ma seletasin oma emale paanikas, et minu toas on vaim, kuid ta ei uskunud mind ja ütles ainult, et mul on liiga elav kujutlusvõime.
Siis see algas
Paar kuud hiljem hakkasime märkama oma kodus imelike asju. Uksed avanesid ja sulgusid ise, tuled süttisid ja kustusid keset ööd. Eriti elutoa tuli, mis oleks pidanud justkui rohkem pingutust nõudma, sest lüliti oli keeratav. Ka köök oli kuum koht, kapid ja sahtlis avanesid iseenesest. See, et tassid öösel kapist põrandale kukuvad oli juba lõpuks tavaline nähtus. Minu toas oli asi kõige hullem. Igal ööl ma kuulsin kuidas keegi minu kõrval hingab. See algas vaikselt ja rahulikult kuni lõpuks muutus see valjuks hingeldamiseks. Ma magasin igal ööl paksude tekkide all ja igal hommikul oli mu keha kriimustusi täis. Erinevad asjad kogu majas vahetasid pidevalt asukohta. Me ei näinud seda kunagi, kuid oli väga kummaline leida mingi asi hoopis teisest toast ja mõistatada kuidas see küll sinna sai.
Ja aina hullemaks läks
Me nägime ka varjude liikumist. Kõndides mööda koridori magamistubadest mööda võis seda silmanurgast näha või tunda jahedat tuuleiili. Paljudel juhtudel ma istusin elutoas ja tegin kodutöid kui kuulsin, kuidas maja hakkas ragisema. Ragin algas maja ühest otsast ja liikus mööda seinu teise otsa välja. Paljudel juhtudel tundus ka nagu oleks keegi sõrmedega mööda mu käeselga tõmmanud. Ma kartsin seda olendit kogu hingest, kuid aastate möödudes taipasin, et oma hirmudega annan sellele energiat. See tundus olevat eriliselt vihane minu suhtes, kuigi ka teised pereliikmed on kogenud minuga sarnaseid asju.
Mis edasi sai?
Nüüd olen ma 23-aastane ja ei ela seal majas juba ammu. Mu ema mainib vahel üht või teist juhtumit ja ma ise tunnen selle olendi lähedust kui ma seal külas käin. Kõik tundub olevat enam-vähem kontrolli all, kuigi olendile meeldib endiselt lauanõusid näpata. Erinevaid kokkupuuteid selle olendiga on tegelikult lugematu hulk, kuid see on juba teine pikem lugu. Olen mõelnud, et võiks ju midagi tema suhtes ette võtta, kuid hetkel ei ole suutnud päris välja mõelda mida. Samas seni kui ta kellelegi viga ei tee, las ta siis olla selline lusikaid pätsav nähtamatu kaak.
http://www.yourghoststories.com/real-ghost-story.php?story=12680
http://www.yourghoststories.com/real-ghost-story.php?story=2172
Oli hingede öö ja ma läksin oma tüdruku juurde külla. Ta oli koos oma sõbrannadega otsustanud kasutada nõiatahvlit ja küsida oma esivanematelt nõu. Tal ei olnud ostetud laud nagu filmides on näha, vaid ta oli teinud ise enda oma ja kasutas näitajana tühja pitsi. Ma vaatasin kõrvalt kui nad tegid mingeid eelnevaid rituaale, käies läbi kõik nurgad, et tekitada piirdeid meie ümber. Kuna ma pikutasin diivanil, jätsid nad ka minu sinna sisse. Kui nad hakkasid hingedega rääkima, jäin ma magama. Ärkasin siis kui nad olid just lauaga lõpetamas ja küsisid minult, kas ma tahaksin ka midagi küsida.
Uudishimust ühinesin nendega
Arvasin, et miks ka mitte ja läksin nende juurde laua äärde. Ma tegin paar rituaalset asja, mäletan, et süütasin küünla, ütlesin oma vanaisa täis nime ja puhusin selle siis ära. Kui tüdrukud ütlesid, et võin alustada, soovitasid nad, et ma küsiksin mõned kontroll-küsimused, et olla kindel, et tegemist poleks deemoniga.
Uskumatud vastused
Minu küsimus oli lihtne: „Kus sa töötasid?“ Vastus oli, et ühes tehases ja klaas hakkas järjest liikuma tähtedel T-E-H-A-S. See oli veidi judinaid tekitav, aga ma otsustasin küsida temalt veel ühe küsimuse: „Kus me jalutamas käisime kui ma sinu ja vanaema juures ööbisin?“ Vastus oli, et me jalutasime ühel puudega ääristatud tänaval, mis lõppes surnuaia juures. Klaas luges kokku tähed S-U-R-N-U-A-E-D. See ajas mulle juba päriselt hirmu peale, kuid laud polnud veel lõpetanud ja klaas liikus endiselt tähtedel. „Kallis oled, Karl.“ Tüdrukud vaatasid mulle otsa ja küsisid, kas tahan jätkata ja kuna ma ei olnud suuteline neile isegi vastama, ütlesid nad minu eest hüvasti ja tegid toimingu lõpu rituaalid.
Kas see oli minu vanaisa?
See oli kaks aastat tagasi ja ma ei tea siiani, kas ma liigutasin ise klaasi või oli see tõeline, sest ma vaevalt puutusin seda. Ma ei tea ka seda, kas see oli päriselt minu vanaisa või deemon, kes lihtsalt temana esines. Ma olen tahtnud uuesti proovida, aga pole julgenud, sest ma ei ole kindel, et suudan alguse ja lõpu rituaale ise järgi teha. Olen kuulnud nii palju hirmsaid lugusid nõiatahvlist, ma ei taha riskida sellega, et mida võiks valesti minna.
Nõiatahvel tõi majja poltergeisti
Kuulsin nõiatahvlist esimest korda kui olin teismeline. Muidugi sel ajal oli see lihtsalt paberile joonistatud tähestik ja nõel. Ma olin koos õe ja täditütrega seda juba mõned korrad kasutanud ja teadsime, mida teha. Ükskord tuli külla üks mu sõbranna ja ma rääkisin talle sellest. Ma ei tahtnud mind uskuda ja me otsustasime koos uuesti proovida. Me läksime koos minu tuppa ja alustasime. Me saime kontakti ühe olendiga ja see oli kuri. See kirjutas meile roppusi ja lubas meid ära tappa.
Me kutsusime appi tema sugulase, kes pärast meie segaseid seletusi lõpuks sinna tuppa jõudis.
Olend keeldus lahkumast
Mu sõbranna jäi laua juurde tähestiku kasutama, et jääks mulje nagu poleks vahet sisse jäänud. See olend kirjutas jätkuvalt, et me peame toast lahkuma ja et ta tapab meid ära. See sugulane vaidles temaga ja hakkas talle vastu. Lõpuks me kõik loobusime ja lahkusime toast. Ma mäletan, et sel ööl ma seletasin oma emale paanikas, et minu toas on vaim, kuid ta ei uskunud mind ja ütles ainult, et mul on liiga elav kujutlusvõime.
Siis see algas
Paar kuud hiljem hakkasime märkama oma kodus imelike asju. Uksed avanesid ja sulgusid ise, tuled süttisid ja kustusid keset ööd. Eriti elutoa tuli, mis oleks pidanud justkui rohkem pingutust nõudma, sest lüliti oli keeratav. Ka köök oli kuum koht, kapid ja sahtlis avanesid iseenesest. See, et tassid öösel kapist põrandale kukuvad oli juba lõpuks tavaline nähtus. Minu toas oli asi kõige hullem. Igal ööl ma kuulsin kuidas keegi minu kõrval hingab. See algas vaikselt ja rahulikult kuni lõpuks muutus see valjuks hingeldamiseks. Ma magasin igal ööl paksude tekkide all ja igal hommikul oli mu keha kriimustusi täis. Erinevad asjad kogu majas vahetasid pidevalt asukohta. Me ei näinud seda kunagi, kuid oli väga kummaline leida mingi asi hoopis teisest toast ja mõistatada kuidas see küll sinna sai.
Ja aina hullemaks läks
Me nägime ka varjude liikumist. Kõndides mööda koridori magamistubadest mööda võis seda silmanurgast näha või tunda jahedat tuuleiili. Paljudel juhtudel ma istusin elutoas ja tegin kodutöid kui kuulsin, kuidas maja hakkas ragisema. Ragin algas maja ühest otsast ja liikus mööda seinu teise otsa välja. Paljudel juhtudel tundus ka nagu oleks keegi sõrmedega mööda mu käeselga tõmmanud. Ma kartsin seda olendit kogu hingest, kuid aastate möödudes taipasin, et oma hirmudega annan sellele energiat. See tundus olevat eriliselt vihane minu suhtes, kuigi ka teised pereliikmed on kogenud minuga sarnaseid asju.
Mis edasi sai?
Nüüd olen ma 23-aastane ja ei ela seal majas juba ammu. Mu ema mainib vahel üht või teist juhtumit ja ma ise tunnen selle olendi lähedust kui ma seal külas käin. Kõik tundub olevat enam-vähem kontrolli all, kuigi olendile meeldib endiselt lauanõusid näpata. Erinevaid kokkupuuteid selle olendiga on tegelikult lugematu hulk, kuid see on juba teine pikem lugu. Olen mõelnud, et võiks ju midagi tema suhtes ette võtta, kuid hetkel ei ole suutnud päris välja mõelda mida. Samas seni kui ta kellelegi viga ei tee, las ta siis olla selline lusikaid pätsav nähtamatu kaak.
http://www.yourghoststories.com/real-ghost-story.php?story=12680
http://www.yourghoststories.com/real-ghost-story.php?story=2172