Nukud
Kõik on kuulnud lugusid mõnest kummitavast esemest. On selleks siis peegel, tool või midagi muud. Üks nende hulgas rohkem esinev on millegi pärast nukud. Ka Hollywood on neid mitmetes filmides korduvalt näidanud.
Annabelle on päriselt olemas.
1970 aastal ostis üks ema oma tütrele, Donnale, sünnipäevakingiks antiikse nuku. Donna pani selle oma voodile kaunistuseks ja ei mõelnud selle peale rohkem enne kui alles paar päeva hiljem. Selle aja sees hakkas tüdruk märkama, et nukk tundus end ise liigutavat. Alguses ainult väike muutus asendis, kuid hiljem muutus liikumine juba märgatavamaks. Donna avastas koju tulles, et nukk on hoopis teises toas kui ta oli lahkudes. Vahel oli nukk diivanil, jalad ristis ja käed süles. Teine kord oli see söögitoas ja seisis jalgade peal püsti, toetudes vastu tooli.
Sõnumid
Annabelle mitte ainult ei liikunud ringi vaid kirjutas ka sõnumeid. Umbes kuu pärast nuku saabumist, leidis tüdruk pliiatsiga pärgamentpaberile kirjutatud sõnumi „Aidake meid“. Käekiri tundus olevat väikese lapse oma ja hirmutav ei olnud mitte see, mida oli kirjutatud, vaid see kuidas oli kirjutatud. Donnal ei olnud kodus pärgamentpaberit, millele sõnumid olid kirjutatud, nii et kuidas see sinna üldse sai?
Meedium
Ühel õhtul kui Donna koju tuli ja avastas, et nukk on taas asukohta vahetanud. Ta uuris nukku lähemalt ja avastas, et nuku käeselgadel ja rinnaesisel olid punased vere sarnased plekid. Donna otsustas, et on aeg otsida abi ekspertidelt.
Ta võttis ühendust meediumiga ja korraldas seanssi. Meedium tutvustas Donnale Annabelle Higginsi. Ta oli noor tüdruk kui tema elutu keha letiti põllult, kuhu praegune korterhoone on ehitatud. Hing ütles, et tunneb end Donnaga hästi ja palus luba jääda. Kaastundest Annabelle ja tema loo vastu lubati tal nuku sisse jääda. Kuid varsti taipas ta, et see oli kohutav viga.
Lou kogemus
Lou oli Donna sõber ning elas temaga koos juba nuku saabudes. Talle ei olnud nukk kunagi meeldinud. Ühel ööl ärkas Lou sügavast unest kohutavas paanikas. Ta oli ta ärkvel, kuid ei saanud end liigutada. Ta vaatas toas ringi, kuid ei märganud midagi, mis olnuks teisiti, kuni nägi oma voodi jalutsis Annabelle nukku. See liikus aeglaselt mööda ta jalgu üles poole tema rinna kohale, jäi siis pidama ja hakkas teda kägistama. Liikumatult õhku ahmimas, kaotas Lou teadvuse. Järgmisel hommikul ärkas Lou kindla teadmisega, et see ei olnud uni ja otsustas, et nukust tuleb lahti saada.
Samal päeval hiljem olid Lou ja Donna sõbranna kahekesi korteris. Kõik tundus olevat kõhedalt vaikne ja äkki kostus Donna toast mingi hääl nagu seal oleks keegi. Lou läks vaatama, mis või kes seal on. Seal ei olnud kedagi peale Annabelle põrandal toa nurgas.
Lou ei leidnud midagi ebatavalist, kõik oli omal kohal. Kui ta nukule lähemale astus, tundus talle hetkeks justkui oleks keegi ta seljataga, kuid ümber pöörates ei näinud ta seal kedagi. Hetk hiljem tundis ta rinnaesisel valu. Ta märkas, et särk oli äkki vereplekiline ja kui ta selle ära tõmbas olid ta nahal seitse küünistatud jälge, kolm ülevalt alla ja neli risti, kõik kuumad justkui põletavad. Need paranesid peaaegu hetkega, järgmiseks päevaks peaaegu kadunud ja ülejärgmisel päeval polnud neist enam jälgegi.
Uurimine
Donna uskus lõpuks, et nukus elav hing ei kuulunud väikesele tüdrukule vaid oli kuri ja deemonlik. Pärast Lou kogemusi oli viimane aeg otsida abi päris ekspertidelt ja ta võttis ühendust Piiskopi preestritega, kes kohe võtsid ühendust Warrenitega.
Ed ja Lorraine Warren huvitusid asjast kohe ja võtsid ise Donnaga ühendust. Pärast Donna ja Louga rääkimist jõudsid nad järeldusele, et nuku sees ei ole hing, vaid et nukuga manipuleerib deemon. Nad ei lähe elutute objektide, vaid inimeste sisse. Nad võivad kinnistuda mõne objekti külge ja seda manipuleerida, antud juhul tekitades illusiooni, et nukk on elus, et saada tähelepanu. Tegelikult otsis olend inimest, kelle sisse minna.
Deemon oli nähtuste faasis, liigutas nukku, et tekitada uudishimu. Läbi meediumi jättis see mulje, et on tegemist ohutu eksinud väikese tüdrukuga ja sai loa korteris edasi olla. Edasi tekitas see hirmu, liigutades nukku, kirjutades sõnumeid, sümboolsed vere pritsmed nukul ja lõpuks sümboolne metsalise märk Lou kehal. Järgmine samm oleks olnud täielik inimese keha hõivamine. Kui see oleks kestnud veel kaks või kolm nädalat, oleks deemon juba täielikult sisenenud ühte või kõigisse korteri elanikest ja tapnud ühe või kõik majaelanikud.
Pärast uurimist jõuti otsusele, et korteris tuleb teha puhastamisrituaal. Väljaajamisõnnistus on seitse lehekülge pikk ja eriliselt positiivselt meelestatud. Kurjade vaimude välja ajamise asemel täidab see kodu hea ja Jumaliku energiaga.
Mis sai edasi?
Preester oli küll alguses vastumeelne , kuid nõustus lõpuks õnnistuse lugema. Pärast seda olid Warrenid kindlad, et olend ei saa enam seal olla. Nad olid nõus nuku endaga kaasa võtma. Ed pani nuku taha istmele ja lahkus kiirtee asemel mööda kõrvalisi teid juhuks kui olend endiselt nukuga kaasas on.
Tema kahtlused said kinnitust. Igas ohtlikus kurvis kippus auto teelt välja kalduma, esines roolivõimu ja pidurite rikkeid. Korduvalt käi kokkupõrgetest puudu väga vähe. Õnneks oli Edil kaasas pudelike püha veega, mille ta nukule peale risti kujuliselt peale kallas. Rikked lõppesid kohe.
Koju jõudes pani Ed nuku oma laua kõrvale toolile. Nukk hõljus mitmel korral ja vajus siis liikumatuks tagasi. Järgnevate nädalate jooksul hakkas see ilmuma erinevates tubades üle terve maja ka siis kui ta oli lahkudes jäänud maja kõrval asuvasse kontorisse.
Nukul oli ka eriline vihkamine kirikuõpetajate suhtes.
Kord tuli neile katoliiklik väljaajaja külla. Nukku nähes võttis ta selle kätte ja ütles: „Sa oled kõigest kaltsunukk, Annabelle, sa ei suuda kedagi kahjustada“ ja viskas nuku tagasi tooli. Kui kirikuõpetaja lahkus, palus Lorraine, et ta sõites ettevaatlik oleks ja talle helistaks kui on koju jõudnud. Paar tundi hiljem tuli kõne. Isa Jason rääkis, et tema auto pidurid olid üles öelnud just siis kui ta jõudis tiheda liiklusega teeristile. Õnnetus hävitas tema auto ja oleks peaaegu temalegi saatislikuks saanud. See oli vaid üks paljudest sarnastest juhtumitest.
Occult Museum
Warrenid lasid Annabellile spetsiaalse kasti teha Occult Museumis, kus ta on tänapäevani. Kasti ehitamisest saati ei ole Annabelle enam ringi liikunud, kuid tõenäoliselt on ta siiski vastutav ühe noore mehe surmas. Noormees tuli koos oma tüdruksõbraga ja kuulnud Edi lugu Annabellist, läks tema kasti juurde. Ta prõmmis käega vastu kasti ja nõudis, et kui see nukk suudab inimesi kraapida, siis tema tahab, et teda ka kraabitakse. Ed ütles noormehele, et ta peab lahkuma ja tõstis ta majast välja.
Koju sõites kaotas noormees mootorratta üle kontrolli ja nad sõitsid otse vastu puud. Noormees suri koha peal ja tema tüdruksõber veetis üle aasta haiglas. Kui temalt küsiti, mis juhtus, vastas ta vaid, et nad naersid nuku üle kui nad mootorratta üle kontrolli kaotasid.
Ed hoiatab, et mitte kunagi ei tohi kurjusele väljakutset esitada, et ükski inimene ei ole võimsam kui Saatan.
Chucky nimi on tegelikult Robert.
Robert on ainulaadne käsitöönukk, mille kinkis tema esimesele omanikule, Eugene Rober Ottole, nende teenija. Esimene müstiline juhtum toimus kui Eugene oli ainult 10-aastane. Ta ärkas öösel üles ja avastas, et Rober istub tema voodi jalutsis ja vaatab teda. Järgmisena kostus tema toast kohutav müra ja Eugene ema kuulis oma poja appikarjeid. Kui ta lõpuks tema tuppa sisse sai nägi ta, et Eugene istub kägaras oma voodil, mööbel tagurpidi ja laiali mööda tuba ning nukk endiselt poisi voodi jalutsis istumas. „Robert tegi seda“ oli ainus, mis poiss öelda suutis ja ta kasutas seda palju kordi oma lapsepõlve jooksul kui midagi imeliku või müstilist juhtus.
Kas Robert tegi seda?
Keegi ei oska kindlalt väita kuidas või miks see mänguasu tegelikult neid asju tegi, see oli ju kõigest mänguasi, eks? Kuid kummalised asjad ei lõppenud selle juhtumiga. Eugene vanemad kuulsid tihti, kuidas laps nukuga räägib ja et talle vastab hoopis teistsugune hääl. Nad nägid ise nukku rääkimas ja tema näoilmeid muutumas. Nad rääkisid ka itsitamisest ja sellest, et olid näinud Robertit trepist üles jooksmas ja ülemise korruse aknast välja vaatamas. Robert elas koos Eugenega kogu tema elu ja kolis koos tema naise, Annega, tagasi tema vanemate majja. Gene otsustas, et nukk vajab oma tuba ja pani ta ülemise korruse magamistuppa, kus aken vaatas tänavale.
Nukk aknal
Roberti seal viibimine tekitas Annele ebamugavustunnet, kuid ta ei saanud väge täpselt aru, miks just. Anne tahtis, et Eugene paneks nuku pööningule luku taha, mida ta ka tegi. Nagu arvata võib ei olnud Robert selle üle just õnnelik. Üsna varsti rääkisid külastajas, et kuulevad pööningul samme ja kurja itsitamist. Naabruskonna lapsed rääkisid, et Robert vaatab neid ülemise korruse aknast ja olevat ka juhuseid, kus null oli neid otse narrinud kui nad kooli kõndisid. Kui Eugene seda kuulis läks ta üles Roberti tuppa, sest polnud ju võimalik, et nukk seal on. Kuid seal ta istus – kiiktoolis akna all. Eugene pani Roberti uuesti üles pööningule ja tegi seda veel korduvalt pärast seda iga kord kui oli ta avastanud seal ülemise korruse magamistoas istumas.
Uus laps, keda hirmutada
Eugene suri 70ndatel ja majja kolis uus omanik. Nende 10-aastane tütar leidis Roberti pööningult. Rõõm nuku leidmisest kadus peagi kui ta hakkas rääkima, et Robert on elus ja tahab talle haiget teha. Ta ärkas korduvalt öösel karjudes ja rääkis vanematele, et Robert käib toas ringi. Ei läinud kaua enne kui nad Roberti ära andsid ja tänapäeval on ta East Martello Kindluses.
Kas Roberti sees on tõesti kuri vaim?
Paljud usuvad, et kurjuse pani nuku sisse nuku valmistaja, teenija, kes Eugenele nuku andis. Väidetavalt ei käitutud naisega seal majas hästi ja ta needis nuku Voodoo ja Musta Maagiaga. See seletaks neid hirmutavaid kogemusi, mis inimestel nukuga on olnud. Kuid kui see on nii, siis miks ei lõppenud kõik omanike surmaga? Keegi ei ole päris kindel, kuid üks asi on – Robert narritab ja hirmutab endiselt neid, kes teda vaatamas käivad, eriti muuseumi külastajaid, kes temast pilti üritavad teha. Paljud on öelnud, et nende kaamera ei tööta enam kuni külastuse lõpus majast lahkumiseni.
Robert istub oma klaas kastis, kuid see ei takista tal muuseumi külastajate ja töötajate hirmutamist. Töötajad on rääkinud, et on näinud tema näoilmeid muutumas, kuulnud kurja itsitamist ja näinud teda ka käega klaasi katsumas.
Nukk nimega Mandy asub Quesnel Museumis Kanadas, see nuttis öösel ja avas aknaid. Tema perekond andis ta sajandi alguses muuseumile, et tema hirmutamisest vabaneda. Nüüd kaovad ära töötajate lõunad ja ilmuvad välja kuskil hoopis teises ruumis. Ta hirmutab inimesi oma sammude häälega ja liigutab asju ühest kohast teise kui keegi ei vaata.
Nukk Okiku valmistati algselt lühikese juukseharjaga, kuid aja jooksul tema juuksed aina kasvavad. Okiku ostis 17-aastane merejalaväelane oma 2-aastasele õele, kuid järgneva aasta jooksul suri tüdruk külmetushaigusesse. Perekond panin nuku kodus asuvale altarile ja palvestasid selle ees iga päev. Veidi hiljem märkasid nad, et nuku juuksed on hakanud kasvama. Keegi pole suutnud nuku juuste kasvamist täielikult seletada, kuid on tehtud teaduslik uuring, mille kohaselt kasvavad nuku peas väikese lapse juuksed.
Nukk Joliet, kelle algsele omanikule kinkis selle tema kättemaksuhimuline sõbranna. Perekonnas on tänu nukule kujunenud välja julm traditsioon. Igale naisele selles perekonnas sünnib kaks last, poiss ja tüdruk, kuid iga poiss sureb müstilisel põhjusel kolmandal päeval pärast sündi. Sel ööl kostub nukust alati itsitamist ja ebainimlike karjeid. Perekond väidab ka, et on kuulda erinevate imikute nukku, mis teeb nukust kõigi kaotatud väikeste poiste hingede kodu.
Kummitavaid nukke saab ka eBayst ja mõndadest paranormaalsete teemade foorumitest osta, kuid lugedes inimeste kogemusi nendega, ei ole see tõenäoliselt soovitatav.
http://www.warrens.net/Annabelle.html
http://www.ghostsandgravestones.com/key-west/robert-the-doll.php
http://thoughtcatalog.com/christine-stockton/2014/08/famously-haunted-dolls-that-will-ruin-your-life/
http://listverse.com/2014/04/04/10-freaky-dolls-you-dont-want-to-play-with/
Annabelle on päriselt olemas.
1970 aastal ostis üks ema oma tütrele, Donnale, sünnipäevakingiks antiikse nuku. Donna pani selle oma voodile kaunistuseks ja ei mõelnud selle peale rohkem enne kui alles paar päeva hiljem. Selle aja sees hakkas tüdruk märkama, et nukk tundus end ise liigutavat. Alguses ainult väike muutus asendis, kuid hiljem muutus liikumine juba märgatavamaks. Donna avastas koju tulles, et nukk on hoopis teises toas kui ta oli lahkudes. Vahel oli nukk diivanil, jalad ristis ja käed süles. Teine kord oli see söögitoas ja seisis jalgade peal püsti, toetudes vastu tooli.
Sõnumid
Annabelle mitte ainult ei liikunud ringi vaid kirjutas ka sõnumeid. Umbes kuu pärast nuku saabumist, leidis tüdruk pliiatsiga pärgamentpaberile kirjutatud sõnumi „Aidake meid“. Käekiri tundus olevat väikese lapse oma ja hirmutav ei olnud mitte see, mida oli kirjutatud, vaid see kuidas oli kirjutatud. Donnal ei olnud kodus pärgamentpaberit, millele sõnumid olid kirjutatud, nii et kuidas see sinna üldse sai?
Meedium
Ühel õhtul kui Donna koju tuli ja avastas, et nukk on taas asukohta vahetanud. Ta uuris nukku lähemalt ja avastas, et nuku käeselgadel ja rinnaesisel olid punased vere sarnased plekid. Donna otsustas, et on aeg otsida abi ekspertidelt.
Ta võttis ühendust meediumiga ja korraldas seanssi. Meedium tutvustas Donnale Annabelle Higginsi. Ta oli noor tüdruk kui tema elutu keha letiti põllult, kuhu praegune korterhoone on ehitatud. Hing ütles, et tunneb end Donnaga hästi ja palus luba jääda. Kaastundest Annabelle ja tema loo vastu lubati tal nuku sisse jääda. Kuid varsti taipas ta, et see oli kohutav viga.
Lou kogemus
Lou oli Donna sõber ning elas temaga koos juba nuku saabudes. Talle ei olnud nukk kunagi meeldinud. Ühel ööl ärkas Lou sügavast unest kohutavas paanikas. Ta oli ta ärkvel, kuid ei saanud end liigutada. Ta vaatas toas ringi, kuid ei märganud midagi, mis olnuks teisiti, kuni nägi oma voodi jalutsis Annabelle nukku. See liikus aeglaselt mööda ta jalgu üles poole tema rinna kohale, jäi siis pidama ja hakkas teda kägistama. Liikumatult õhku ahmimas, kaotas Lou teadvuse. Järgmisel hommikul ärkas Lou kindla teadmisega, et see ei olnud uni ja otsustas, et nukust tuleb lahti saada.
Samal päeval hiljem olid Lou ja Donna sõbranna kahekesi korteris. Kõik tundus olevat kõhedalt vaikne ja äkki kostus Donna toast mingi hääl nagu seal oleks keegi. Lou läks vaatama, mis või kes seal on. Seal ei olnud kedagi peale Annabelle põrandal toa nurgas.
Lou ei leidnud midagi ebatavalist, kõik oli omal kohal. Kui ta nukule lähemale astus, tundus talle hetkeks justkui oleks keegi ta seljataga, kuid ümber pöörates ei näinud ta seal kedagi. Hetk hiljem tundis ta rinnaesisel valu. Ta märkas, et särk oli äkki vereplekiline ja kui ta selle ära tõmbas olid ta nahal seitse küünistatud jälge, kolm ülevalt alla ja neli risti, kõik kuumad justkui põletavad. Need paranesid peaaegu hetkega, järgmiseks päevaks peaaegu kadunud ja ülejärgmisel päeval polnud neist enam jälgegi.
Uurimine
Donna uskus lõpuks, et nukus elav hing ei kuulunud väikesele tüdrukule vaid oli kuri ja deemonlik. Pärast Lou kogemusi oli viimane aeg otsida abi päris ekspertidelt ja ta võttis ühendust Piiskopi preestritega, kes kohe võtsid ühendust Warrenitega.
Ed ja Lorraine Warren huvitusid asjast kohe ja võtsid ise Donnaga ühendust. Pärast Donna ja Louga rääkimist jõudsid nad järeldusele, et nuku sees ei ole hing, vaid et nukuga manipuleerib deemon. Nad ei lähe elutute objektide, vaid inimeste sisse. Nad võivad kinnistuda mõne objekti külge ja seda manipuleerida, antud juhul tekitades illusiooni, et nukk on elus, et saada tähelepanu. Tegelikult otsis olend inimest, kelle sisse minna.
Deemon oli nähtuste faasis, liigutas nukku, et tekitada uudishimu. Läbi meediumi jättis see mulje, et on tegemist ohutu eksinud väikese tüdrukuga ja sai loa korteris edasi olla. Edasi tekitas see hirmu, liigutades nukku, kirjutades sõnumeid, sümboolsed vere pritsmed nukul ja lõpuks sümboolne metsalise märk Lou kehal. Järgmine samm oleks olnud täielik inimese keha hõivamine. Kui see oleks kestnud veel kaks või kolm nädalat, oleks deemon juba täielikult sisenenud ühte või kõigisse korteri elanikest ja tapnud ühe või kõik majaelanikud.
Pärast uurimist jõuti otsusele, et korteris tuleb teha puhastamisrituaal. Väljaajamisõnnistus on seitse lehekülge pikk ja eriliselt positiivselt meelestatud. Kurjade vaimude välja ajamise asemel täidab see kodu hea ja Jumaliku energiaga.
Mis sai edasi?
Preester oli küll alguses vastumeelne , kuid nõustus lõpuks õnnistuse lugema. Pärast seda olid Warrenid kindlad, et olend ei saa enam seal olla. Nad olid nõus nuku endaga kaasa võtma. Ed pani nuku taha istmele ja lahkus kiirtee asemel mööda kõrvalisi teid juhuks kui olend endiselt nukuga kaasas on.
Tema kahtlused said kinnitust. Igas ohtlikus kurvis kippus auto teelt välja kalduma, esines roolivõimu ja pidurite rikkeid. Korduvalt käi kokkupõrgetest puudu väga vähe. Õnneks oli Edil kaasas pudelike püha veega, mille ta nukule peale risti kujuliselt peale kallas. Rikked lõppesid kohe.
Koju jõudes pani Ed nuku oma laua kõrvale toolile. Nukk hõljus mitmel korral ja vajus siis liikumatuks tagasi. Järgnevate nädalate jooksul hakkas see ilmuma erinevates tubades üle terve maja ka siis kui ta oli lahkudes jäänud maja kõrval asuvasse kontorisse.
Nukul oli ka eriline vihkamine kirikuõpetajate suhtes.
Kord tuli neile katoliiklik väljaajaja külla. Nukku nähes võttis ta selle kätte ja ütles: „Sa oled kõigest kaltsunukk, Annabelle, sa ei suuda kedagi kahjustada“ ja viskas nuku tagasi tooli. Kui kirikuõpetaja lahkus, palus Lorraine, et ta sõites ettevaatlik oleks ja talle helistaks kui on koju jõudnud. Paar tundi hiljem tuli kõne. Isa Jason rääkis, et tema auto pidurid olid üles öelnud just siis kui ta jõudis tiheda liiklusega teeristile. Õnnetus hävitas tema auto ja oleks peaaegu temalegi saatislikuks saanud. See oli vaid üks paljudest sarnastest juhtumitest.
Occult Museum
Warrenid lasid Annabellile spetsiaalse kasti teha Occult Museumis, kus ta on tänapäevani. Kasti ehitamisest saati ei ole Annabelle enam ringi liikunud, kuid tõenäoliselt on ta siiski vastutav ühe noore mehe surmas. Noormees tuli koos oma tüdruksõbraga ja kuulnud Edi lugu Annabellist, läks tema kasti juurde. Ta prõmmis käega vastu kasti ja nõudis, et kui see nukk suudab inimesi kraapida, siis tema tahab, et teda ka kraabitakse. Ed ütles noormehele, et ta peab lahkuma ja tõstis ta majast välja.
Koju sõites kaotas noormees mootorratta üle kontrolli ja nad sõitsid otse vastu puud. Noormees suri koha peal ja tema tüdruksõber veetis üle aasta haiglas. Kui temalt küsiti, mis juhtus, vastas ta vaid, et nad naersid nuku üle kui nad mootorratta üle kontrolli kaotasid.
Ed hoiatab, et mitte kunagi ei tohi kurjusele väljakutset esitada, et ükski inimene ei ole võimsam kui Saatan.
Chucky nimi on tegelikult Robert.
Robert on ainulaadne käsitöönukk, mille kinkis tema esimesele omanikule, Eugene Rober Ottole, nende teenija. Esimene müstiline juhtum toimus kui Eugene oli ainult 10-aastane. Ta ärkas öösel üles ja avastas, et Rober istub tema voodi jalutsis ja vaatab teda. Järgmisena kostus tema toast kohutav müra ja Eugene ema kuulis oma poja appikarjeid. Kui ta lõpuks tema tuppa sisse sai nägi ta, et Eugene istub kägaras oma voodil, mööbel tagurpidi ja laiali mööda tuba ning nukk endiselt poisi voodi jalutsis istumas. „Robert tegi seda“ oli ainus, mis poiss öelda suutis ja ta kasutas seda palju kordi oma lapsepõlve jooksul kui midagi imeliku või müstilist juhtus.
Kas Robert tegi seda?
Keegi ei oska kindlalt väita kuidas või miks see mänguasu tegelikult neid asju tegi, see oli ju kõigest mänguasi, eks? Kuid kummalised asjad ei lõppenud selle juhtumiga. Eugene vanemad kuulsid tihti, kuidas laps nukuga räägib ja et talle vastab hoopis teistsugune hääl. Nad nägid ise nukku rääkimas ja tema näoilmeid muutumas. Nad rääkisid ka itsitamisest ja sellest, et olid näinud Robertit trepist üles jooksmas ja ülemise korruse aknast välja vaatamas. Robert elas koos Eugenega kogu tema elu ja kolis koos tema naise, Annega, tagasi tema vanemate majja. Gene otsustas, et nukk vajab oma tuba ja pani ta ülemise korruse magamistuppa, kus aken vaatas tänavale.
Nukk aknal
Roberti seal viibimine tekitas Annele ebamugavustunnet, kuid ta ei saanud väge täpselt aru, miks just. Anne tahtis, et Eugene paneks nuku pööningule luku taha, mida ta ka tegi. Nagu arvata võib ei olnud Robert selle üle just õnnelik. Üsna varsti rääkisid külastajas, et kuulevad pööningul samme ja kurja itsitamist. Naabruskonna lapsed rääkisid, et Robert vaatab neid ülemise korruse aknast ja olevat ka juhuseid, kus null oli neid otse narrinud kui nad kooli kõndisid. Kui Eugene seda kuulis läks ta üles Roberti tuppa, sest polnud ju võimalik, et nukk seal on. Kuid seal ta istus – kiiktoolis akna all. Eugene pani Roberti uuesti üles pööningule ja tegi seda veel korduvalt pärast seda iga kord kui oli ta avastanud seal ülemise korruse magamistoas istumas.
Uus laps, keda hirmutada
Eugene suri 70ndatel ja majja kolis uus omanik. Nende 10-aastane tütar leidis Roberti pööningult. Rõõm nuku leidmisest kadus peagi kui ta hakkas rääkima, et Robert on elus ja tahab talle haiget teha. Ta ärkas korduvalt öösel karjudes ja rääkis vanematele, et Robert käib toas ringi. Ei läinud kaua enne kui nad Roberti ära andsid ja tänapäeval on ta East Martello Kindluses.
Kas Roberti sees on tõesti kuri vaim?
Paljud usuvad, et kurjuse pani nuku sisse nuku valmistaja, teenija, kes Eugenele nuku andis. Väidetavalt ei käitutud naisega seal majas hästi ja ta needis nuku Voodoo ja Musta Maagiaga. See seletaks neid hirmutavaid kogemusi, mis inimestel nukuga on olnud. Kuid kui see on nii, siis miks ei lõppenud kõik omanike surmaga? Keegi ei ole päris kindel, kuid üks asi on – Robert narritab ja hirmutab endiselt neid, kes teda vaatamas käivad, eriti muuseumi külastajaid, kes temast pilti üritavad teha. Paljud on öelnud, et nende kaamera ei tööta enam kuni külastuse lõpus majast lahkumiseni.
Robert istub oma klaas kastis, kuid see ei takista tal muuseumi külastajate ja töötajate hirmutamist. Töötajad on rääkinud, et on näinud tema näoilmeid muutumas, kuulnud kurja itsitamist ja näinud teda ka käega klaasi katsumas.
Nukk nimega Mandy asub Quesnel Museumis Kanadas, see nuttis öösel ja avas aknaid. Tema perekond andis ta sajandi alguses muuseumile, et tema hirmutamisest vabaneda. Nüüd kaovad ära töötajate lõunad ja ilmuvad välja kuskil hoopis teises ruumis. Ta hirmutab inimesi oma sammude häälega ja liigutab asju ühest kohast teise kui keegi ei vaata.
Nukk Okiku valmistati algselt lühikese juukseharjaga, kuid aja jooksul tema juuksed aina kasvavad. Okiku ostis 17-aastane merejalaväelane oma 2-aastasele õele, kuid järgneva aasta jooksul suri tüdruk külmetushaigusesse. Perekond panin nuku kodus asuvale altarile ja palvestasid selle ees iga päev. Veidi hiljem märkasid nad, et nuku juuksed on hakanud kasvama. Keegi pole suutnud nuku juuste kasvamist täielikult seletada, kuid on tehtud teaduslik uuring, mille kohaselt kasvavad nuku peas väikese lapse juuksed.
Nukk Joliet, kelle algsele omanikule kinkis selle tema kättemaksuhimuline sõbranna. Perekonnas on tänu nukule kujunenud välja julm traditsioon. Igale naisele selles perekonnas sünnib kaks last, poiss ja tüdruk, kuid iga poiss sureb müstilisel põhjusel kolmandal päeval pärast sündi. Sel ööl kostub nukust alati itsitamist ja ebainimlike karjeid. Perekond väidab ka, et on kuulda erinevate imikute nukku, mis teeb nukust kõigi kaotatud väikeste poiste hingede kodu.
Kummitavaid nukke saab ka eBayst ja mõndadest paranormaalsete teemade foorumitest osta, kuid lugedes inimeste kogemusi nendega, ei ole see tõenäoliselt soovitatav.
http://www.warrens.net/Annabelle.html
http://www.ghostsandgravestones.com/key-west/robert-the-doll.php
http://thoughtcatalog.com/christine-stockton/2014/08/famously-haunted-dolls-that-will-ruin-your-life/
http://listverse.com/2014/04/04/10-freaky-dolls-you-dont-want-to-play-with/