Avastasin nõiakunsti enda jaoks siis, kui tundsin, et vajan vaimset enesekaitset. Tundsin mõndade inimeste läheduses ääretut ebamugavust, mis vahel viis isegi selleni, et mul oli tunde füüsiliselt halb olla, raske hingata ja valu rinnus. Ma olen üritanud välja mõelda mingit ühist nimetajat nendele inimestele, kuid tean vaid seda, et ebamugavustunne, mis nad minus tekitavad on nende ainus ühine nimetaja. 
Küll aga suutsin enda jaoks välja mõelda selle, et vajan mingisugust kaitset, et vajan mingit kivi või sümbolit, mida kaelas kanda, mis kaitseks mind väliste mõjutajate eest.
Muidugi otsisin esimese hooga abi just internetist. Ei mäleta enam täpselt, millist otsingusõna kasutasin, kuid korduvalt hakkas üles kerkima üks sõna: Wicca. Mingil hetke ajendil trükkisin selle sõna otsingumootorisse ja ei läinud kaua, kui jõudsin eestikeelsele leheküljele vikast. 
Ma loodan, et Merle ja Meelis ei pahanda, et ma kasutan siin nii materjale ja tekste nende leheküljelt, 
kuid just nemad kaks ja see sait, mille nad kahekesi on kokku pannud olid mulle väga suureks toeks ja abiks minu vaimse teekonna alguses. 
Ma ei ela nõiakunstile ega maagiale. Ma ei mõtle iga sekund päevas, et olen nõid. Ma ei mõtle üle päeva välja uusi loitse, ega lao igal õhtul tarokki. Tegelen sellega siis kui seda vaja on. Kui vajan vastuseid, kui vajan kaitset, kui tunnen, et ei saa maagiat appi võtmata enam läbi. Ma tunnen, et just nii see peakski olema, et maagiat, Universumi, Jumalat (Jumalaid/ Jumalannasid) ei tohiks torkida rohkem, kui ainult siis kui ilma nende abita enam hakkama ei saa. Küll aga järgin ma igapäevaelus väga palju tõdesid, mis ühtivad vika usuga. 
Olen valge nõid, pühendunud valgele maagiale. 
Teen asju südame järgi, selle järgi, mis tundub õige, hoidudes kõigest, mis tundub minu jaoks vale.